Translate

17. juuli 2018

Nägemiseni Eesti, velkommen til Dansk II




Esimesel ööl oli mul raske uinuda. Ma olin küll väsinud, aga magada ei saanud. Õues oli kella 1 paiku nii palav, et mitte kuidagi olla ei osanud. Kuna meie öömaja oli lennujaamale päris lähedal, siis istusin rõdul ja vaatasin, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad.  


Umbes kella kolme paiku olin ma lõpuks nii väsinud, et enam üleval olla ei jõudnud ja siis vedasin end tuppa. 

Teise päeva hommikul ärkasin kella 11 paiku ja esimese asjana mõtlesin: "Miks siin nii vaikne on..?" Ei mingit autode müra, ei mingit laste kisa, ükski koer ei haugu.. Täiesti vaikne! Nii harjumatu.. 

Praktiliselt kohe liikusime ka majast välja, linna avastama (kui nii võib öelda, sest tegelikult ei tee/näe seal 2,5 päevaga suurt midagi). Tanklast võtsime kohvi ja Samosa* ning jalutasime bussipeatusesse.
Minu jaoks oli segadust tekitav see, et 15 min. jooksul nägin nelja bussi, mis kandsid numbrit 33. Hiljem, kui meile vajalik buss nr. 33 ette sõitis, sain bussijuhilt teada, et nii ongi. Ise pead vaatama, kas buss liigub sinule vajalikus suunas või mitte.   
Bussijuht oli väga tore. Küsis, kust me pärit oleme ja imestas, et just sellises linnajaos peatume, kuna turistid soovivad tavaliselt ööbida nii linna keskel kui võimalik. Oli väga õnnelik, et elus esimest korda kohtus eestlastega ja lubas meile märku anda, kui meie peatus tuleb. Rääkisime juttu ja sai ka küsitud, miks enamikel müntidel auk keskel on. Naljatledes ütles bussijuht, et ilmselt ei jätkunud materjali. Nagu ma varem juba kirjutasin, siis bussipilet maksis 24dkk ja pilet kehtis 2h.
Buss oli väga puhas! Õhku oli piisavalt ja minul, kes ma absoluutselt bussisõitu ei kannata, ei läinud kordagi süda pahaks. 

Kesklinnas oli tõesti vaatamist palju! Imeilus arhidektuur ja meeletutes kogustes rattaid. 
Rattapargid on seal tõesti imetlusväärsed ja nii palju, kui neid mulle silma jäi, siis kõik olid lukustamata. Olid tavalised rattad, olid montoridega rattad, olid linnakaartidega rattad.. Võta millist vaja. 
Ratta kaotamisel tuleb aga trahvi maksta ja summa algab 600. Taani kroonist.
Aga meie liikusime jala või bussiga.
Ma enne Taani minekut lugesin infot ja seal oli ka kirjas, et Taani on rattariik.
Kõige ägedam on see, et mulle ei hakanud silma mitte ühtegi abiratastega lasteratast. Pisikesi rattureid nägin aga palju. Päris pisikesed olid rattakärus,  suuremad sõitsid juba ise kaherattalisega ja nägin palju ka selliseid rattaid → .

Mina mõtlesin, algul, et see on ise selliseks ehitatud, aga rattapoodidest mööda käies (ja neid on seal palju!) selgus, et selliseid lasterattaid täiskasvanute rataste külge saab reaalselt osta. Päris äge! Rataste hinnad on seal ka mitu korda odavamad, kui Eestis. 

Jalutasime Tivolist mööda ja mees küsis, kas tahan sinna minna. Algul isegi mõtlesin selle peale, aga kuuldes seda kisa, mis sealt tuli, siis mõtlesin ringi. Pealegi tahtsin ma minna ühte teise kohta ja selleks oli Kopenhaageni akvaarium "Blue Planet". 
Selle koha kohta on mul palju kirjutada ja eelkõige seda, et ma olen pisut pettunud. Ma ootasin sellise piletihinna eest midagi rohkemat.
Esmalt ostsime piletid. 1 pilet maksis 170dkk (1 euro oli meie valuutavahetusel 6.6 dkk). Siis läksime sööma sisekohvikusse, kus pakuti kalatoitusid. Õudneeee, kui pikalt pidi ootama, et keegi lõpuks laua juurde tuleks ja tellimuse võtaks. Umbes sama kaua pidi toitu ootama ja tekkis ka segadus, kui ma tellisin mullideta vett ja mulle toodi piimapakk. Õnneks tuli välja, et neil ongi vesi sellistesse pakkidesse pandud. Hiljem toidu eest maksmist pidi ka liiga kaua ootama.. 


Piraajad
Akvaarium ise oli päris põnev, aga minu jaoks oli pettumus just selles osas, mis puudutas seda tunnelit, kus kalad ujuvad üle pea. Ma tõepoolest arvasin, et see tunnel on pikem kui 4-5 meetrit. Samuti kuulsin, et kalade söötmisest on tehtud omaette vaatemäng, aga minu jaoks see huvitav ei olnud. Haide ja raide basseini juures oli näha, kuidas keegi üleval paadiga sõuab, siis visati paar kalapead ja natuke puru vette ja see oligi nagu kõik.
Hoopis huvitavam oli minu jaoks vihmamets, mis seal samas, teises hoone otsas oli. Vihmametsa taimed, kosk, ülisuured kalad, krokodillid, ülimürgised helekollased konnad... Vot see oli minu jaoks elamus. 

Meil läks seal kõige vaatamine ligemale 3h ja kui ma lõpuks õue sain, siis oli mul selline tunne, et mul kukuvad silmad peast välja! Päike oli nii ere ja päikeseprillid ei aidanud absoluutselt.  


Üks huvitav asi, veel mida kindlasti näidata tahan, on laste mänguala märk.
Seda märki ei panda tänava algusesse. Küsisin, mida need märgid tähendavad ja üks kohalik seletas nii: Pered, kus on lapsed, panevad need märgid maja ette heki sisse või sissesõidu äärde, et autojuhid teaks rohkem tähelepanelikumad olla. Neid silte on kahesuguseid. Poisid tõukeratastel ja tüdrukud nukkudega. 

Ma tahakski siia kirjutama jääda, aga aeg ja kohustused suruvad peale. Natukene juttu veel Taani teemal veel siiski tuleb, sest jagada on lihtsalt nii palju, aga sellest juba järgnevate päevade jooksul.. 😃




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar