Translate

21. aug 2020

Köha, nohu ja Covid-19 test.

 Algas see asi esmaspäeval, 17ndal augustil, kui otsustasin perearstile helistada ja meile nohurohtu küsida. Terve pere on läinud reedest alates nohused ja mul endal on nina jubedalt kinni, mis tegi kogu olemise niivõrd uimaseks ja mind ennast jubedalt pahuraks... 


Telefonile vastas alguses pereõde, kes ütles, et laseb arstil mulle tagasi helistada. Arst helistas peaaegu tund aega hiljem ja teatas, et kuna praegusel ajal möllab Covid-19, siis igaüks, kes oma perearstile nohu-köha või palaviku pärast helistab, suunatakse koroonatesti tegema. Teine võimalus oleks olla 2 nädalat täielikus isolatsioonis, aga valisin pigem testi, et olla kindel ja täielik isolatsioon ei tuleks minu puhul nagunii kõne alla, sest siis jääb mul päriselt elu seisma. Perearsti sõnul võib ju tegu olla ka täiesti tavalise külmetusega, aga kindel ei saa enne olla kui test on tehtud. Meie peres on 7 liiget: Mina, elukaaslane, meie neli last ja minu isa. Arsti sõnul tuleks test teha tervele perele ja kui ise testi tegemiseks soovi avaldada, siis maksab see 89 eurot, kui aga perearst suunab, siis on see testitavale tasuta. Perearst pidi ära vormistama saatekirjad ja ühendust võtma testimeeskonnaga ja nemad pidid siis minuga ühendust võtma. Muidugi ütles arst ka seda, et mis iganes see testi tulemus ka pole, siis pean ma temaga koheselt ühendust võtma kui vastused teada ja siis saab tema juba edasi tegutseda. Umbes pool tundi hiljem helistati mulle ja kontrolliti üle nimed, kes testi teevad. Esimest korda öeldi, et test tehakse ainult Kristjanile, kes on olnud ka palavikus, ning hetkel on nohus-köhas. Ütlesin, et perearst pidi saatekirjad tegema tervele perele. Tädi pani selle kirja ja kinnitas kuupäeva: 19ndal augustil (Kassandra sünnipäeval), teadmata kellaajal, sest tööd pidi palju olema.. Küsis ka elukohta ja kui ütlesin, et elame Türil, siis küsis tema vastu: "Kjus sjee asub? Mjis mjaakonnas?" 😂
Umbes pool tundi hiljem helistati mulle sama numbri pealt, aga helistaja oli teine. Soovis samuti meile aega kinnitada, aga ütlesin, et saime selle juba ja toimub kodus testimine. Teine naisterahvas luges ette nimed, keda testida on vaja. Siis olid nimekirjas juba Kristjan ja  Kristofer. Ütlesin ka talle, et perearst pidi saatekirjad tegema tervele perele, sest me elame kõik ühel aadressil ja elukaaslane käib igapäevaselt Tallinnas tööl. Pidi uurima ja kui miski ei klapi, siis uuesti ühendust võtma. 15 minutit hiljem helistati sama numbri pealt, aga teiselpool toru oli hoopis mingi kolmas inimene (ma ei saa aru, kas info ei liigu neil omavahel..). Tema soov oli samuti meile testimise aeg määrata, aga ütlesin ka sellel korral, et meil on aeg juba kirjas ja kolmapäeval tullakse koju testima. Palusin siis ühtlasi ka üle täpsustada, kellele nüüd õieti meie seitsmeliikmelisest perekonnast see fortuuna soosing langes, et kes testitud saavad. Noormees luges väga halvas eesti keeles ette Kristjani, Kristoferi, Kassandra ja minu nimed. Ütlesin juba kolmandat korda, et perearsti sõnul tuleb test teha kõigile, ehk siis kolm inimest on nimekirjast puudu (minu isa, elukaaslane ja Kristina). Tema hakkas teiselpool kokutama, et tema ei tea seda, ning kui saatekirja pole vormistatud, siis saab oma taskust makstes meiega samal ajal testi ära teha. Kuna see kolmas kõne ajas mind totaalselt segadusse, siis küsisin konkreetselt: "Meie peres on 7 inimest kes peavad testi tegema. Miks kõik ei saa?" Noormees mõtles natuke ja vastas: "Kristjan Georg, Kristofer Jevgeni, Kassandra Maria ja Aivi. Rjohkem sjaatekirju mjeil ei jole."
Küsisin siis, et miks kolm last neljast ainult testitud saavad ja selle peale tuli üllatav vastus: "Sjellepjärast, jet Viktoria on vjeel njii vjäike." ...
Mis mõttes väike!? Ta on 5! Kohe-kohe algab lasteaed. Peaks nagu teda ka testima, või kuidas? Kas testi ei peaks tegema kõigile perekonnas, kui ühe inimesega on kahtlus? Minu arust oleks nii kõige õigem. Ei?
Igatahes, jõudis kätte (kardetud) kolmapäev. Kell 7.55 helistas mulle koroonabrigaadi arst ja palus testi andma tulla õue. Kaasa oli vaja võtta testitavate isikukoodid ja nina paluti tühjaks nuusata. Ajasin end voodist püsti, riietusin kiirelt ja hakkasin isikukoode otsima. See oli täpselt selline tunne, kui keegi palub sul kohe peale ärkamist mingit keerulist ülesannet täitma hakata- aju ei tööta veel korralikult. 😅 Läksin nii endast välja, et ei suutnud kohe, esimesel korral, selle peale tulla, et isikukoodid saan rahakoti vahelt. Istusin siis korraks maha ja hakkasin meelde tuletama, kuhu ma need panin. Kristoferi abiga tuli meelde, et laste isikukoodid ja minu ID-kaart on minu rahakoti vahel. 😒 Peale seda ajasin Kassandra sünnipäevalauluga üles ja andsin üle kingituse (Kassandra sai 19ndal 6- aastaseks). Alles siis, kui preili riides oli, rääkisin talle, miks ma teda nii vara üles ajama läksin. Ta polnud üldse vaimustuses! Arusaadav ka- sünnipäevakingiks koroonatest, mille tegemisest on hirmujutte kuuldud ja jubedaid pilte vaadatud. Poisid muidugi hakkasid hädaldama ja olid veendunud, et nemad ei tule ja mingit testi nemad andma ei hakka. Kui kollane kiirabi sissesõiduteele jõudis, kupatasin kõik õue ja läksin küsima, kes nüüd õieti saatekirja said. Arst luges ette Kristoferi, Kristjani, Kassandra ja minu isikukoodid. Kui ma talle ütlesin, et meil on peres üldse 7 liiget, siis ei saanud ka tema aru, miks neljale tehti saatekirjad ja kolmele mitte. Üsna kummaline ausaltöeldes..
Siis tuli kõige tähtsam küsimus: Kes on esimene? Pakkusin ennast, et lapsed näeks, et see pole hirmus. Nii, kui pulk vasakusse ninasõõrmesse topiti, tegi Kristofer sääred. Kristjan seisis veel juures ja oigas valust, nagu see oleks talle endale haiget teinud. 😄
Kui pulk paremasse ninasõõrmesse pandi, oli Kristjan kadunud. Minu prooviga ühel pool, pakkus Kassandra, et tema on järgmine, sest emme peab vennad tagasi kutsuma. Kinnitasin Kassandrale, et see pole valus, "Valus on ainult siis, kui sa pea eemale tõmbad. On pisut ebamugav, aga mitte valus." 
Jooksin tuppa poistele järgi. Kristofer istus teleka ees ja nuttis, et tema ei tule. Ta nägi, kui sügavale ninna see pulk lükatakse ja talle see ei meeldi- kindlasti teeb haiget. Kinnitasin ka talle, et see pole valus, aga ma arvan, et ta ei jäänud mind uskuma. Oli konkreetselt pulga ninna toppimise vastu. Siis tegin natuke kurja häält ja andsin talle aega minuti, et ennast õue vedada, sest noh- kui peab siis peab. Kristjan tuli kohe kaasa. 
Kui õue jõudsime oli Kassandral juba proov võetud.
Kristjani kord. "Toeta vastu autot, aja pea veidi kuklasse ja vaata otse. Minu kätest kinni ei võta, pulgast kinni ei võta ja pead ära ei keera." andis arst talle juhtnöörid. Kristjan noogutas arusaadavalt, aga nii kui arst pulga ninna toppis, keeras poiss pea ära ja pühkis nii kiiresti minema, et ainult päkad välkusid. Temaga oli kõik. Kartsin, et vajalikku proovi ei saadud ja tahtsin minna teda tagasi kutsuma, aga  arst ütles, et pole mõtet last kiusata ja proov on tegelikult juba ühest ninasõõrmest käes. 
Eemalt tuli Kristofer, nuttis kõva häälega, nagu oleks haiget saanud, ja jäi auto ette seisma. Arst andis talle samad juhised nagu Kristjanile ja kui pulga poisile ettevaatlikult ninna lükkas, keeras Kristofer järsult pea ja ära ja lõugas mulle: "See on valus, miks sa valetasid!?" Ilmselgelt tegi ka tema minekut... 
Küsisin arstilt, kas kutsun tagasi, aga ta ütles, et pole vajalik. Nad said vajalikud proovid ja lähevad nüüd edasi uude kohta. Sel päeval oli Türil veel päris mitu testitavat ja neil polnud enam aega. 
Arst ütles, et proovide vastused saan neljapäeva hommikul ja siis perearst annab edasised juhised. 

Neljapäeva hommikul proovisin mitu korda helistada numbrile kust oleks saanud testide tulemused. Täiesti tulutu üritus. Automaatvastaja teavitas, nii eesti- kui ka vene keeles, mis numbrile ma helistasin ja kui on küsimusi, siis helistada hoopis teisele numbrile ning kõne katkes. Päeva jooksul tegin veel üsna mitu üritust, aga tulutult.
Õhtul, kui vennaga telefonitsi rääkisime sellest testist ja üldse meie testimissüsteemist, siis turgatas kuskilt meelde, et koroonabrigaadi arst mainis, et tulemusi saab vaadata ka lehelt www.digilugu.ee. Võtsin siis oma arvuti lahti ja kohe, kui antud lehe avasin, oli vasakul, minu nime all oranž kastike kirjaga "Koroonatesti tulemused". Nagu ma juba ka ise teadsin, siis meie testid olid negatiivsed. Kuigi see test ei välista nakatumist, siis hetkel on vähemalt  hea teada, et meie nohu-köha ei tule koroonaviirusesse nakatumisest.


20. okt 2018

Suured ja arusaamatud ümberkorraldused

Iga laps ootab jõulupidu. Olgu see siis lasteaias või koolis, see on lapse jaoks aasta kõige tähtsam sündmus. Koos kaaslastega lauldakse või tantsitakse jõuluvanale, ning siis kutsub ta lapsed ükshaaval enda juurde ja annab kommipaki..



Sel aastal, ning ka järgnevatel, on meie lasteaias teisiti. Miks? Sest alates sellest õppeaastast on Türi lasteaed kommivaba. Enam ei tohi isegi lapse sünnipäeva tähistamiseks lasteaeda maiustusi viia. Tuleb leida alternatiiv. Ja jõulupeo kommipakid... Neid ei tule. Tulevad hoopis mingid muud pakid, mis sisaldavad mingisuguseid  vidinaid ja see kõik tuleb taaskord vanemate taskust kinni maksta. Iga idee, mis välja käiakse, luhvtitab jälle vanemate rahakotti ja see on omaette õudus.. 
Minule see asi väga ei meeldi. Mitte see, et ma pean maksma, vaid see, et traditsioonilised kommipakid kaovad ära. Kui laps ei saa jõuludel ka kommi süüa, siis millal veel? Ei, ega mu lapsed ei ela kommihunnikute otsas, aga jõulud on laste jaoks olulised mitte kingitud mänguasjade vaid just jõuluvana käest saadud kommipakkide pärast.. Kuigi tegelikult on see kooli ja lasteaeda makstav raha ka ülemäära suur, aga selle kohta kirjutan mõni teine kord. 
Teine asi, mis mind häirib, rohkem kui need kommipakid, on see, et ma ei saa minna lasteaialaste jõulupeole! 😳 Kassandra rühma õpetaja rääkis, et tehakse kõikidele rühmadele ühispidu ja vanemad ei osale.. Miks?! Ma olen iga jumala aasta olnud jõulupeol kohal alates sellest ajast, kui Kristofer hakkas lasteaias käima, ja ma ei saa aru, miks seda (paljude perede jaoks) traditsiooni murda tahetakse?
Kristina on mul sel aastal esimest aastat lasteaias ja mind nii häirib, et ma ei saa tema esimesest suurest jõulupeost osa võtta.. Ma tahaks ise näha ja kuulda, mida ta on selle pisikese ajaga selgeks õppinud ja kuidas tema silmad särama löövad, kui jõuluvana saali astub..
Aga võta näpust! Türi lasteaia kõik kolm õppekohta on teinud suured ja minu jaoks arusaamatud muudatused. Mind ainult huvitab üks asi... Kui paljud vanemad minuga nõustuvad? 

12. sept 2018

"Mis mõttes 4- aastane käib KAHES trennis!?"

Uus õppeaasta on nüüd täie rauaga käima läinud. Tüdrukud käivad lasteaias ja poisid koolis. 
Poisid kuskil trennis ei käi, aga tüdrukud küll. Kassandral läheb teine aasta Kati spordiklubi võimlemistrennis ja sel aastal võtsime juurde veel ühe trenni. Kord nädalas käib ta Seppsi eraspordikooli sporditrennis, mis viiakse läbi lasteaias. Selles trennis hakkab käima ka Kristina. Muidu poleks nagu midagi hullu, aga täna ühe tuttavaga messengeris vesteldes jagasin oma vaimustust ja sain vastuseks: "Mis mõttes 4- aastane käib KAHES trennis!?" Jah, käib küll.. Hakkasin siis argumenteerima, MIKS ta kahes trennis käib, aga sain ikkagi vastuolu ja pahameelt. Ilmselgelt on vale nelja aastast trenni panna.. 
Aga ei! Minu meelest ei ole selles mitte midagi erakordset. Võib-olla tõesti see pole kõigi jaoks vastuvõetav, aga minu meelest on see täitsa loomulik asjade kulg. 


Kassandra on viimasel ajal hakanud eriti suurt huvi arvuti vastu üles näitama. Kui poisid lubavad, saab venna kasutajas Robloxi mängida või youtube'is multikaid vaadata ja kui tema 30min läbi saab, siis ei taha ta kuidagi arvutist välja tulla. Pistab kisendama ja hakkab arvuti hiirt peitma. Mina ei taha, et ta seal istub ja sellepärast on meil päris palju jonni, sest minu meelest ei ole see normaalne, et nelja aastane elab arvutis. Niisiis avastasin ma, esimesel nädalal Kassandrat lasteaeda viies, et rühma seinal oli sporditrenni kutse. panin ilma kõhklemata ta kirja ja rääkisin ka kodus, et läheme ja vaatame, mis seal tehakse ja kui talle ei sobi, siis mina minema ei sunni. Käisime siis eile vaatamas. Kristina ka kaasas. Meil kipub tavaliselt nii olema, et kui ema kaasas on, siis lapsed ei tegutse ja ripuvad küljes. Kristina puhul nii oligi. Kassandra tegi väga tublisti kaasa ja talle meeldis oodatust rohkem. Kristina tegi ka kohati kaasa, aga mina ajan seda selle kaela, et emme oli kaasas. 

Teel lasteaiast koju küsisin tüdrukutelt, kuidas meeldis ja mõlemad jäid väga rahule. Küsisin siis Kassandralt, kas ta tahab mõlemas trennis käia või valib ühe. Tema tahtis mõlemat ja nii ka jääb.
Mõlemad trennid on tasulised, aga see ei ole probleem. Mina näen asja niimoodi: Lapsele tuleb anda nii palju võimalusi enese teostamiseks, kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab. Jah, üldiselt on trennid kallid, aga meil siin Türil on need väga odavad ja seda enam kasutan ma võimalust, et lapsed kodus ära ei manduks. Minu jaoks ei ole vastuvõetav, et nelja aastane elab arvutis või multikates. Tänapäeva lapsed on niigi nutiteadlikud ja see on neile vist sünniga juba kaasa antud, aga kui laps ei soovi peale lasteaia või -koolipäeva õues mängida, siis väsitab ta ennast trennis. Nädalavahetused on nii või teisiti enamuse ajast multikate päralt.
Kassandra lasteaiapäev algab ajavahemikus 7.30-7.45 ja lõppeb 16.30-17.00. Võimlemistrennid on tal E, K 18.15-19 ja sporditrenn E 16-16.30. Kui ta tavaliselt on peale lasteaeda veel ülienergiline ja võib mitu tundi jutti mul sabas käia jutuga: "Emme paluuuuun arvutisse", siis trennipäevadel koju tulles ta peseb,sööb, võtab oma kaisuka ja läheb magama. Ei mingit kisa, ega kiusu. Täpselt nii kaua, kui ta jõuab ja tahab trennis käia, ta seda ka teeb, sest sundimine on minu meelest liig ja hoopis teine teema. Mina ei ole selline ema, kes oma unistusi lapsele peale suruks. Küll aga annan ma talle võimalusi valida, mida ta oma elu ja oskustega peale tahab hakata ja kui on mõni asi, milles ta on teistest omavanustest osavam, siis seda annet hoida, mitte ära unustada/maha suruda. Nii, et mina annan suuna kätte ja laps ise otsustab, kas see talle meeldib.

Seega, minu meelest EI OLE selles midagi erakordse, kui nelja aastane käib kahes trennis ja kui on keegi, kes arvab vastupidist, siis jõudu tööle. Mina võtsin vastu otsuse oma lapse eest, et temast ei saa (vähemalt enne teismelise ikka jõudmist) internetisõltlast.

26. aug 2018

Lasteaeda!

Eelmisel nädalavahetusel olin ma natuke mures, et Kristina esimene lasteaiapäev lükkub edasi ja me ei saagi teisipäeval lasteaeda minna. Õnneks oli tal mingisugune ühepäeva palavik ja juba esmaspäeval olid väsimus ja virinad pühitud, ning preili oli igati virk ja õnnelik laps.  

Teisipäeva hommikul oli meil esimene lasteaia päev. Just- meil, sest mina olin temaga koos rühmas. Minule oli rühm juba tuttav, sest selles samas rühmas käis ka Kristofer. (Meil ongi sellessuhtes vedanud, et Kassandra käib rühmas, kus käis enne teda  Kristjan ja Kristina hakkas käima rühmas, kus käis enne teda Kristofer.)
Hommikul oli Kristina üleval juba enne äratuskella ja äratas ka mind üles, sest temal on vaja hakata lasteaeda minema. Ärkasin ja tegin omale kohvi, et seda RAHULIKULT juua, aga Kristina mu kõrval muudkui tuututas, et temal on kiire ja mina pean ka kiirustama. Ma  t õ e s t i  pole elus kohanud ühtegi teist last, kes oleks nii hirmsasti tahtnud lasteaeda minna, kui minu Kristina! 
Suure surmaga sain ka Kassandra üles. tema esimesest lasteaiapäevast nii vaimustuses ei olnud ja teatas Kristinale: "See ei ole mingi rõõmu päev. Ole nüüd rahulik!"
Kristina muidugi ei lasknud end absoluutselt häirida ja tuututas temale omase kindlameelsusega aina edasi. Kui tüdrukud riides olid ja me peaaegu uksest väljas olime, jooksis Kassandra laste tuppa ja hakkas täiest kõrist poisse üles ajama. Palusin tal vaikselt olla ja minuga nüüd õue tulla, ning ütlesin, et poisid ei pea veel vara ärkama, aga tema oli veendunud, et kui nemad Tiinaga lähevad lasteaeda, siis peavad poisid kooli minema. Ja pool plaanist läks tal õnneks, sest Kristjan ärkas üles ja hakkas vinguma, et miks, jumala eest, peab ta kell 7 ärkama, kui koolipäev ei ole..? (Armas laps, ma tõesti ei tea!) 
Kassandra läks rühma siiski väga hea meelega ja loomulikult teatas ta õpetajale küpsiseid üle andes tähtsalt, et kaks päeva tagasi oli tema sünnipäev. 

Kristina jaoks oli uues rühmas kõik põnev. Isegi jalamatt oli nii huvitav! Laskus sellele kõhuli, nuusutas ja teatas: "Mmmm, lasteaia lõhn!" 😁😁  
Rühma minnes ütles ilusasti tere, aga oli näha, et laps oli pisut šokeeritud (kui see nüüd on õige sõna) laste rohkusest. Päris alguses, peale hommikusööki, ta mängiski enamasti üksi. Vaatas üle kõik riiulid ja katsus läbi kõik mänguasjad. Kõige esimene koht, kuhu ta muidugi mängima läks, oli nukunurk. Seal toimetas ta üsna pikka aega üksi, enne kui oli nõus kaks neiukest enda seltsi lubama. (Need samad tüdrukud tervitavad teda iga päev hommikuti kõige esimesena ja õue minnes tahavad mõlemad Kristina käest kinni hoida.) 
Samal ajal, kui Kristina toimetas, leppisin õpetajaga kokku, et uuest nädalast on Kristina juba pikka päeva ja mina olen kohal ainult kaks esimest päeva. Ülejäänud päevadel viin ta hommikul kohale ja lõunaks lähen järgi. Ja viimane osa õnnestus väga hästi. Tuleb välja, et Kristina on väga seltsiv ja sõnakuulelik laps. Ainus jama on sellega, et ta sööb väga vähe. Noh, mitte nüüd otseselt jama, pigem keeruline... Aga ta ongi väga vähese isuga.  

Tuleval nädalal ta siiski lasteaeda ei saa.. Juba reedel ei saanud. Neljapäeva öösel vastu reedet ärkas ta üles ja nõudis kaussi. Võite ise arvata, mida ta sinna kaussi tegi.. 😳 Loomulikult oli tal ka nina väga kinni ja kraadimisel selgus, et ka palavik. (Sain kinnitust, et eelmise nädalavahetuse palavikuga siin seost ei ole, kuigi mina algul mõtlesin nii). Reede hommikul ei viinud ma tüdrukuid lasteaeda, sest Kristina halvast enesetundest tingitud jorin hoidis ka Kassandrat pool ööd üleval..
Ja nii ma seda tegelikult ka ette kujutasin. On olnud kõikide lastega eranditult ühte moodi. 1 nädal lasteaias, 2 nädalat kodus. Kuna mul on kõik lapsed läinud lasteaeda eri vanustes, siis ma nüüd võin öelda küll, et sellel ei ole absoluutselt vahet, kui vanalt läheb laps lasteaeda. Kui ta on seal esimest aastat, siis hakkab ta palju haige olema... 

Igatahes ma loodan, et Kristina saab ruttu terveks ja õige pea saame tagasi lasteaeda, sest kolme päeva jooksul sain ma tegelikult aru sellest, kui väga see laps on valmis sotsialiseeruma omavanustega. 😊

16. aug 2018

Üle pika aja natuke juttu.

Meil on siin lehel nüüd päris pikka aega vaikus majas olnud, aga mitte sellepärast, et millestki kirjutada poleks, vaid pigem ikka sellepärast, et tegemist on ülemäära palju olnud..
Juuli lõpus käisime Kristoferiga taas kardioloogi juures kontrollis ja poiss sai natuke noomida, sest kaalub pisut rohkem kui vaja oleks. Olgugi, et ta mul "rämpsu" näost sisse ei aja, siis ma ikka pisut muretsen ja tegelikult on põhiprobleem tema kaaltõusul see, et ta sööb harva suuri portse, kuid kasulikem oleks tihedamini väikseid portse süüa. Arst soovitas tal ka mitte koguaeg toidu järgi haarata kui tunneb, et kõht on tühi, vaid vahepeal proovida lihtsalt klaas vett ära juua, sest tegelikult ei olevat näljatunne alati tühja kõhuga seotud..
Tõenäoliselt vajab ta täiskasvanu eas ka teist operatsiooni, aga selle teema täpsem arutamine tuleb päevakorda siis, kui aeg nii kaugel on, et planeerima hakata. Teise operatsiooni ajaks on ta nagunii juba täiskasvanu ja siis arutatakse asju temaga, mitte enam minuga.

9ndal augustil tähistasime Kristina 3ndat sünnipäeva.
Preili soovis sünnipäevaks uut titat ning number 3 õhupalli ja need ta ka sai. Lihtsad, kuid tema jaoks olulised soovid. Mulle hullult meeldib Kristina mõtlemine. Tema on lihtne tüdruk ja ei soovi asju, mis huvitavad tunduvad, vaid asju, mida ta päriselt tahab. Enamasti on tema nimekirjas nukkudega seonduv. Näiteks, täna hommikul tuli oma beebiga minu juurde ja kurtis, et tital hakkab voodi katki minema ja kui jõuluvana aeg käes on, siis tema tahab kindlasti titale uut voodit. 


Tema puhul võin ma alati kindel olla, et asjad, mida ta saab, lähevad kohe kasutusse. Ja mitte päevaks-kaheks, vaid ikka nii kaua, kui kulunud või katki on. Nii õmblesime nuku tuduriided ära, sest Kristina polnud nõus ära viskama ja uut ei tahtud. "Tita almastab seda tudusaamat" ütles ta mulle ja pani punkti. Kes olen mina, et vastu vaielda? 😏 Roosa tudukombe saigi kinni traageldatud rohelise niidiga, sest titale meeldib nii. 😃 Praktiline laps! 👍
19ndal tuleb Kassandra sünnipäev ja ma juba hirmuga ootan tema kingisoove! Tema on see, kes lähtub põhimõttest "mida kallim ja suurem seda parem"! 😅😅 Aga sellega tegelen homme. Igatahes üks kindel soov oli Elsaga tort. 😊 
Praegu on mul kodus kaks kolmest lõvi. 😅 Ma reaalselt tunnen, et mu pea läheb lõhki iga kord, kui tüdrukud omavahel kokkuleppele ei jõua. Ma olen seda meelt, et ise lahendavad oma asjad ära. Siiski pean ma silma peal hoidma, sest pahatihti läheb asjade lahendamine füüsiliseks. Ja siis on kaks varianti: a) Kassandra kisub Kristina juukseid b)Kristina kisub Kassandra juukseid ... Ma pole elusees kohanud ühtegi sellist lõvi tähtkujus sündinud tüdrukut/naist, kes suruks enda mina iga hinna eest peale, nagu minu tüdrukud! Võib-olla on see ealine iseärasus, aga kahtlen.. Nad ongi omavahel need kaks kõva kivi, kes head jahu ei jahvata! 😄😄😄 

😊 Selle nädala alguses said valmis ka uus ahi ja puupliit. Mõne jaoks võib see olla küll väike asi, aga mina olen nii õnnelik, sest maja on talvel jube külm ja seda eelkõige sellepärast, et vanad kivid ei hoia sooja nii palju kui vaja oleks ja sellepärast pidi mitu korda päevas kütma. 

Kuna ilmad on praegu suurepärased ja mitte enam palavad, siis võtame suvest veel, mis võtta annab!

Ja peaaegu ununes- 21st lähevad meie tüdrukud lasteaeda. Kristina esimest aastat. Kuidas meie esimesed päevad kulgevad, sellest annan ka siin ülevaate! 😉