Mul endal ka näiteid tuua: Kui Kristofer lasteaias käima hakkas, siis kasutas ta ise ka üht päris vürtsikat väljendit.
(Kasutan sõnas tärne, kuna mul on piinlik seda sõna isegi kirjutada)
Lasteaias midagi ei meeldinud, siis ütles kasvatajale "mine vi**u!" Esimest korda, kui kasvataja seda mulle mainis, pidin häbi pärast maa alla vajuma. Tõsiselt piinlik oli! 😔 Praegu on ka piinlik, kuigi see oli ammu.
Teine kord oli umbes paar päeva hiljem ja siis ta küsis veel, kas meil kodus räägitakse nii. Kindlalt ütlesin, et meil selliseid väljendeid ei kasutata ja ma teadsin, või noh, nägin kasvatajas ebausku. Õnneks saime sellest ruttu lahti, aga minule ütles tuttav sel ajal ikka, et tegelikult on väljend "laps on kodu peegel" ikka õige küll.
Tegelikult mitte!
Ma ei pea end selles osas küll välja vabandama või midagi, aga ma tahan et te aru saaks, et see on iganenud ütlus.
Tegelikult mitte!
Ma ei pea end selles osas küll välja vabandama või midagi, aga ma tahan et te aru saaks, et see on iganenud ütlus.
Minu poistel on väga hea omadus: nad kuulevad ja jätavad kohe meelde. Selle kohta on kiitused tulnud ka koolist ja lasteaiast. See jälle tähendab seda, et paratamatult hakkab kõrva ka kõik ebameeldiv. Ei ole just väga tore kuulda, kui laps ema kassajärjekorras perse saadab ja veelvähem meeldiks kellelegi meist seda kogeda. Või siis, kõnnib sinust ja su lapsest mööda inimene, kes räägib telefoniga ja omast arust on vaimukas,kui roppustegavastab.. Olen ise neid suure suuga noorukeid ka korrale kutsunud, eriti kui lähedal on väiksed lapsed, aga ilmselgelt keegi ei pööra tähelepanu "vanamuti" jutule. Mõni täiskasvanugi vaatab, et mis see tema asi on? Aga on!
Ja ega noored väga ei kontrolli oma kõnepruuki. Oleme järve ääres sattunud enda asjadega mitmeid kordi mõne noorte seltskonna kõrvale ja siis oleme mingi hetk ikka pidanud kohta vahetama, sest see ropendamine ja sülitamine lihtsalt nii kohutavalt häirib mind! Ja noh, millest me üldse räägime, kui ma lasega mänguväljakul käies roppuseid kuulen?
Ja ega noored väga ei kontrolli oma kõnepruuki. Oleme järve ääres sattunud enda asjadega mitmeid kordi mõne noorte seltskonna kõrvale ja siis oleme mingi hetk ikka pidanud kohta vahetama, sest see ropendamine ja sülitamine lihtsalt nii kohutavalt häirib mind! Ja noh, millest me üldse räägime, kui ma lasega mänguväljakul käies roppuseid kuulen?
Praegu on Kristofer see, keda pean ikka päris palju korrale kutsuma. Kuna mul tüdrukud alles väiksed, siis ei tahaks, et nemad ka rumalasti räägiks. Kuigi ega ma sinna väga parata ei saa. Kui laps rumalasti räägib, siis keelamine paneb ta seda rohkem tegema ja mina ei ole suuremasi "lase ühest kõrvast sisse, teisest välja" inimene. Mul lihtsalt ei ole kannatust mitte välja teha ja siis olengi nagu katkine grammofon, mis ainult "Lõpeta" ütleb. 😄
Tahest tahtmata hakkavad lapsed "neid sõnu" kasutama, sest mida suuremaks nad saavad, seda vähem ma nendega koos olen. Tekivad oma sõbrad ja käimised, ning sealt ilmselt see käitumine tulebki. Tahetakse olla in ja siis ei huvita kedagi, kas mingi asi on õige või mitte.
Tahest tahtmata hakkavad lapsed "neid sõnu" kasutama, sest mida suuremaks nad saavad, seda vähem ma nendega koos olen. Tekivad oma sõbrad ja käimised, ning sealt ilmselt see käitumine tulebki. Tahetakse olla in ja siis ei huvita kedagi, kas mingi asi on õige või mitte.
Samas pered on erinevad ja kasvatusmeetodid nendes samuti.
Mida teie arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar