5 aastat tagasi läksin ma lapsega arsti juurde lasteaiatõendit saama. Siis aga muutus meie elu..
Kogu lugu algas siis, kui läksime pojaga arsti juurde tavakontrolli, et saada tõend lasteaeda.
Tol hetkel oli meie perearst puhkusel ja meid suunati teise arsti ukse taha. Kutsuti sisse, mõõdeti, kaaluti ja siis kuulati. Peale kahte korda kuulamist muutus Dr. Roosilehe nägu imelikuks ja ta lubas kohe tagasi tulla, et staažikam arst kutsuda. Tulid siis mõne aja pärast koos tagasi. Dr. Tamm võttis stetoskoobi ja kuulas väga põhjalikult. Sosistas Dr. Roosilehele miskit kõrva, kuulasid veel koos ja siis ta läks minema. Ja siis oli esimene ehmatus: lapsel on südames tugevad kahinad.. Julgustas veel, et enamikel lastel mingis vanuses need kahinad kaovad, aga targem on saata kardioloogile, kui hakata ootama. Mõeldud tehtud. Saime konsultatsiooni aja Paidesse, kus paar korda nädalas käis Tartust lastekardioloog Dr. Kristel Köbas.
Käisime esimest korda Paides ära, kutsus teist korda tagasi. Kui teist korda olime Paides ära käinud, tuli šokk: Lapsel on aordiklapi patoloogia (link). Sel hetkel ma tundsin, et ei suuda positiivne olla. Hinge puges tohutu kurbus ja hoidsin ennast tagasi, et mitte seal samas nutma hakata. Arst muidugi lohutas, et tänapäeval saab peaaegu kõike ravida ja laps on alles väike veel. Ainus millest mina mõelda suutsin oli see, et lapsel on elu läbi.
Loomulikult määrati meile saatekiri Tartusse, sest seal on kaasaegsed aparaadid ja saab korralikud uuringud teha, et siis täpselt selgust saada, mis lapsel täpsemalt viga on.
Poiss oli muidugi väga rahulik ja rõõmus, et esimest korda elus saab Tartusse. Mina olin nii õnnetu ja tujust ära kogu selle aja, mil me ootasime arsti visiiti.
Saime kõik uuringud ja siis pidime ukse taga ootama.
Umbes 15. minuti pärast kutsus arst meid sisse ja sealt edasi mäletan häguselt, sest sellel hetkel, kui ma kuulsin, et laps vajab tulevikus kirurgilist sekkumist, hakkas kõrvus vilisema ja ma tundsin, et vajun sinna samasse, arsti kabinetti, ära...
Arst kirjutas pojale rohtusid ja loomulikult hakkasime neid koheselt ka võtma. Ega talle alguses väga ei meeldinud aga pikapeale harjus ära.
Aastal 2014, isadepäeval, läks mu laps Tartu haiglasse, kus pidi 2 päeva hiljem aset leidma südameoperatsioon. Kõige hullem oli see, et olin paarikuuse beebiga kodus ja arst soovitas beebiga haiglasse mitte minna. Sel korral aitas meid hädast välja vanaisa Tõnu, kes hea meelega lapsega haiglasse läks. Need piinarikkad 9 päeva! No ei suuda uskuda, kui raske on oma lapsest eemal olla, eriti, kui ta teises Eesti otsas haiglas on! Helistasime palju ja nutsime koos, kui igatsus keset vestlust peale lõi. Hetkel, kui ta poolnutuse häälega ütles: "Emme ma igatsen sind!" mu süda murdus ja ma lihtsalt ei suutnud enam rääkida. Soovisin head ööd, lõpetasime kõne ja puhkesin nutma. Sellel ööl nutsin end magama.
Venna haiglasolek mõjutas ka teisi lapsi. Noorem poeg ei söönud korralikult, pissis voodisse, nuttis unes ja muidu super unega beebil tekkisid uneraskused. Suure stressi tagajärjel jäi mul rinnapiim kinni ja hakkasin suitsetama. Ega see suits eriti ei aidanud ja tänaseni ei tea, mis see oli, mis ajendas mind kätt sigaretipaki järgi haarama, aga nii see kahjuks oli..
Seda päeva, kui laps koju tuli, ma sõnadesse panna ei oska, aga see tunne oli umbes sama, mis näha peale sünnitust oma last esmakordselt. 💕Täna olen ma nii tohutult tänulik, et see operatsioon lõpuks aset leidis ja minu laps saab elada täisväärtuslikku elu. Tõsi- tippsportlast temast ei saa, aga sportimine pole keelatud. Rohtusid võtab ta endiselt ja ilmselt teeb ta seda veel väga pikka aega. Kord aastas käime ka Tartus kontrollis, aga viimased näitajad on head. Laps paraneb ja arst on rahul.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kogu see olukord on mind kahe jalaga maa peal hoidnud. Jah, muretsemist on olnud rohkem kui küll, aga ma oskan paremini hinnata inimelu väärtust. Ma väärtustan rohkem ka seda aega, kui ma saan olla koos oma lastega ja ma tahangi jätta kodutööd tegemata, et lastega mängida. Mul on ükskõik, et toad on segamini ja kraanikauss ajab üle, kui lapsed mind õue kutsuvad. Ma tahangi jätta pesuhunnikud sorteerimata ja tolmuimeja nurka, kui laps kutsub pallikulli mängima. Teate, ma tean küll, et need tööd tuleb ära teha, aga eelkõige olen ma ema! Oma laste ema ja minu kõige suurem soov on see, et nad oleksid õnnelikud ja head inimesed. Lapse jaoks on see tohutult suur asi kui tänapäevases kiires elutempos vanemad tema jaoks mänguaega leiavad.
 |
| Minu vaprake samal päeval, kui haiglast koju sai. 💙 |
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar