Sügiseni on veel veidi aega, aga üks teema, millest kindlasti kirjutada olen mõelnud, on lasteaed ja sellega harjumine. Seega otsustasin kirjutada sellest, kuidas minu lapsed on lasteaiaga harjunud.
Teada on, et lasteaeda minek on suur elumuutus nii emale kui ka lapsele. Minu jaoks on iga kord olnud emotsionaalselt nii kurnav olgugi, et iga kord ma mõtlen, et järgmine kord läheb kergemini. No ei lähe! Ikka on uksest välja minnes silmad märjad ja süda tilgub verd. See mõte, et keegi teine hakkab olema minu lapsega, minu asemel, terve päeva, on lihtsalt nii ebanormaalne. Ega tegelikult ei peagi ju last kahe aastaselt lasteaeda viima, pigem soovitataksegi seda teha hiljem- nii umbes 3-4 aastaselt, aga mina olen oma kolm last ikka varem viinud. Esiteks eelkõige sellepärast, et ma näen, et lapsel on vaja omavanuseid mängukaaslasi. Kaua sa ikka ilastava beebiga tõtt vahid või vanemate vendade legode otsas istud, et nad sind märkaks?
Tööle asumise tõttu läks esimene poeg lasteaeda 2a10k vanuselt ja harjus imekiirelt! Olin lapsega rühmas olnud vaid 10 minutit, kui ta minu juurde tuli ja uhkelt teatas: “Mine koju, tahan mängida.” Olin šokis (kui nii võib öelda), sest ikkagi esimene laps ja hirmujutud laste harjutamisest olid mu aju juba pehmeks teinud. Olime emaga isegi varuplaani valmis mõelnud. Plaanis oli ema lapsega lasteaeda harjuma saata, kui minu vabad päevad läbi saavad, aga õnneks seda ei läinudki vaja.
Teine laps läks lasteaeda 2a4k vanuselt. Ka üks ülilihtne harjutamine! Esimesel päeval oli kohustus laps poolest päevast ära tuua, aga teisest päevast jäi juba pikka päeva, ning käis lasteaias hea meelega. Temaga oli see “tore” lugu, et ma ei saanud kunagi teda õhtuti koju. Oli kaks varianti: a) ma läksin liiga vara ja b) ma läksin liiga hilja. Lihtsalt peitis end ära ja keeldus, sest mängud olid pooleli ja sõbrad ootasid.
Kolmanda lapsega on meil harjutamine veidi pikemalt läinud. Algas see saaga mul juba poolest suvest, kuna varasemalt on olnud kriteeriumid (mis vist on igas lasteaias), et laps peab olema luti- ja mähkmevaba, ning kindlasti peab ta ise sööma. No sööb ise küll, aga need kaks esimest punkti.. Khmm.. Ütleme nii, et proovisin mõlemat, aga loobusin. Beebi kõrvalt lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda (olgem ausad, ega ei viitsinud ka). Hakkasin siis uurima lasteaiast, kas see on probleem ja tuli välja, et sõimerühmas on luba mähkmetega tulla.
Tüdruk sai 19ndal augustil 2 ja 22-st augustist hakkasime lasteaias käima. Kõik läks hoopis teistmoodi kui poistega. Esiteks see, et tütart oli kordades raskem lasteaeda jätta (kummaline, aga tõsi). Proovisin esialgu veidi olla ja siis minema minna, aga laps keeldus mind ära lubamast. Siis otsustasin, et ei taha talle lasteaiast mälestusi a la emme läks ära ja jättis mind karjuma (enda algusaastatest just seda mäletan). Algul olin nii kaua, kui hommikusöök söödud sai ja siis üritasin sujuvalt eemalduda, hiljem hakkasin juba kätepesu ajal ära minema. Järgi läksin lõunaks. Kodune lõunauni paranes totaalselt! Ei mingit vingerdamist ega jonni. Nii, kui pea patja puudutas, laps magas- koheselt! Unetunde oli ka rohkem. Varasema pooleteise tunni asemel oli und nüüd 2,5-3h.
Saime esimesel nädalal 4 päeva lasteaias käia ja ühel lõunal õpetaja moka otsast mainis, et oli lapse nina vahetpidamata pühkinud. Leppisime siis kokku, et vaatan ise järgmisel hommikul, kuidas lapse tervis on ja kui hullu pole, siis läheb lasteaeda.
Seda aga ei juhtunud, sest järgmisel hommikul oli ka palavik platsis. Tegelikult ongi ta mul terve möödunud õppeaasta väga harva lasteaias käinud ja tean ju väga hästi, et esimesel aastal on laps palju haige ja see ongi normaalne, sest immuunsus alles areneb ja tugevneb, aga ... No ajab nii kuradima pahaseks, kui ma viin oma terve lapse lasteaeda, aga kellegi haige mudilane seal juba pisikuid lahkelt laiali jagab. Õpetaja ei tohi ju ka nii "väikse asjaga", nagu nohu ja köha, ukselt tagasi saata. Siis ongi nokk kinni saba lahti olukord.
Õpetajatega olen ma samas väga rahul ja näen, et ka lapsele meeldivad nad väga, mis ongi ju peamine. Rõõmuga läheb lasteaeda, õpib ja areneb silmnähtavalt ja selles suhtes on minu süda väga rahul, et ma tean, et minu lapse eest hoolitsevad parimad õpetajad.
Jagage ka oma kogemusi! Kuidas lasteaiaga harjutamine on teil läinud?
Tööle asumise tõttu läks esimene poeg lasteaeda 2a10k vanuselt ja harjus imekiirelt! Olin lapsega rühmas olnud vaid 10 minutit, kui ta minu juurde tuli ja uhkelt teatas: “Mine koju, tahan mängida.” Olin šokis (kui nii võib öelda), sest ikkagi esimene laps ja hirmujutud laste harjutamisest olid mu aju juba pehmeks teinud. Olime emaga isegi varuplaani valmis mõelnud. Plaanis oli ema lapsega lasteaeda harjuma saata, kui minu vabad päevad läbi saavad, aga õnneks seda ei läinudki vaja.
Teine laps läks lasteaeda 2a4k vanuselt. Ka üks ülilihtne harjutamine! Esimesel päeval oli kohustus laps poolest päevast ära tuua, aga teisest päevast jäi juba pikka päeva, ning käis lasteaias hea meelega. Temaga oli see “tore” lugu, et ma ei saanud kunagi teda õhtuti koju. Oli kaks varianti: a) ma läksin liiga vara ja b) ma läksin liiga hilja. Lihtsalt peitis end ära ja keeldus, sest mängud olid pooleli ja sõbrad ootasid.
Kolmanda lapsega on meil harjutamine veidi pikemalt läinud. Algas see saaga mul juba poolest suvest, kuna varasemalt on olnud kriteeriumid (mis vist on igas lasteaias), et laps peab olema luti- ja mähkmevaba, ning kindlasti peab ta ise sööma. No sööb ise küll, aga need kaks esimest punkti.. Khmm.. Ütleme nii, et proovisin mõlemat, aga loobusin. Beebi kõrvalt lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda (olgem ausad, ega ei viitsinud ka). Hakkasin siis uurima lasteaiast, kas see on probleem ja tuli välja, et sõimerühmas on luba mähkmetega tulla.
Tüdruk sai 19ndal augustil 2 ja 22-st augustist hakkasime lasteaias käima. Kõik läks hoopis teistmoodi kui poistega. Esiteks see, et tütart oli kordades raskem lasteaeda jätta (kummaline, aga tõsi). Proovisin esialgu veidi olla ja siis minema minna, aga laps keeldus mind ära lubamast. Siis otsustasin, et ei taha talle lasteaiast mälestusi a la emme läks ära ja jättis mind karjuma (enda algusaastatest just seda mäletan). Algul olin nii kaua, kui hommikusöök söödud sai ja siis üritasin sujuvalt eemalduda, hiljem hakkasin juba kätepesu ajal ära minema. Järgi läksin lõunaks. Kodune lõunauni paranes totaalselt! Ei mingit vingerdamist ega jonni. Nii, kui pea patja puudutas, laps magas- koheselt! Unetunde oli ka rohkem. Varasema pooleteise tunni asemel oli und nüüd 2,5-3h.
Saime esimesel nädalal 4 päeva lasteaias käia ja ühel lõunal õpetaja moka otsast mainis, et oli lapse nina vahetpidamata pühkinud. Leppisime siis kokku, et vaatan ise järgmisel hommikul, kuidas lapse tervis on ja kui hullu pole, siis läheb lasteaeda.
Seda aga ei juhtunud, sest järgmisel hommikul oli ka palavik platsis. Tegelikult ongi ta mul terve möödunud õppeaasta väga harva lasteaias käinud ja tean ju väga hästi, et esimesel aastal on laps palju haige ja see ongi normaalne, sest immuunsus alles areneb ja tugevneb, aga ... No ajab nii kuradima pahaseks, kui ma viin oma terve lapse lasteaeda, aga kellegi haige mudilane seal juba pisikuid lahkelt laiali jagab. Õpetaja ei tohi ju ka nii "väikse asjaga", nagu nohu ja köha, ukselt tagasi saata. Siis ongi nokk kinni saba lahti olukord.
Õpetajatega olen ma samas väga rahul ja näen, et ka lapsele meeldivad nad väga, mis ongi ju peamine. Rõõmuga läheb lasteaeda, õpib ja areneb silmnähtavalt ja selles suhtes on minu süda väga rahul, et ma tean, et minu lapse eest hoolitsevad parimad õpetajad.
Jagage ka oma kogemusi! Kuidas lasteaiaga harjutamine on teil läinud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar