Ja nii see algabki...

Juba päris pikka aega on mul aegajalt käinud peast läbi mõte, et alustaks ka oma blogiga. Mitte sellepärast, et see praegu nii popp tundub, vaid pigem ikka sellepärast, et mulle endale tundub, et mul on millest kirjutada.

Üsna kummaline tegelikult, et mul tõesti on sellist vaba aega, mida kirjutamisele kulutada arvestades, et meie peres kasvab neli last, aga nii see tõesti on. Minu lapsed on lihtsalt nii tublid ja iseseisvad. Vaid väiksemad soovivad, et neid aidatakse. Suuremad tahavad ja tegelikult saavadki kõigega juba ammu ise hakkama. Seda on nii armas vaadata. Just seda, kuidas nad püüavad. :)

Millest Te siin blogis lugeda saate?
Põhiliselt hakkavadki teemad olema lastest. Meie pere muredest ja rõõmudest, meie laste tegemistest ja kindlasti ka paljust muust toredast. Ükski vanem pole sündinud parimaks. Kogemused omandatakse nö. töö käigus ja nagu öeldakse “mis halvasti see uuesti”. :)

Kes me siis lõpuks oleme?
Meie suures ja toredas peres kasvab (nagu juba eelpool mainitud) 4 vahvat last: 2 poega (8a ja 7a) ning 2 tütart (1a ja 2a), minu elukaaslane, minu isa ja kolm kassi. Elame täiesti rahulikku elu väikses eramajas ühes Eesti väikelinnas. Mina olen 29a. klienditeenindaja, aga hetkel olen kõige väiksema lapsega kodune. 

Päris pikaks esimest postitust ajada ei tahaks. Kui tekkis küsimusi või on pakkuda huvitavaid teemasid, millest kirjutada, siis andke aga julgelt teada!

Ja olgem siis leebed, eks mina ka arenen töö käigus ja tunnistan, et ei soovi olla kõige parem. Pigem soovin, et minu lugejatel oleks palju selliseid äratuntavaid hetki, kus saab kindlalt öelda, et issand meil ka nii ja et oleks huvitav lugeda- see ju siiski esmatähtis!