Potitreeninguga alustamine: Millal?

Tänaseks võin julgelt väita, et meie pere pesamuna on mähkmevaba! Sellega seoses tahaks jagada teiega kogemusi, kui kergelt/raskelt olen oma neli last potile saanud.

Kõik pered, kus kasvavad lapsed, on mingi hetk pidanud rinda pistma potiteemaga. Mõnel läheb see väga lihtsalt. Mõni kakub juuksed peast, aga laps potile ei lähe. Nagu ka lapsed, on ka vanemad erinevad ja erinevad on ka meie kannatuste karikad. Siinkohal aga ongi kõige tähtsam olla kannatlik. Suured asjad ei juhtu üle öö. Lapse jaoks on potil käimise oskus sama suure tähtsusega kui käima hakkamine või isesöömise oskus. On vaja palju aega ja kannatust, et laps harjuks ja tunneks end kindlalt. Kõige tähtsam on teda julgustada ja tunnustada ka siis, kui potile on istunud, aga sinna midagi teinud ei ole. Järgnevalt kirjeldan kokkuvõtvalt, kuidas mina lapsed potile sain:

Esimese poja potiteema tuli päevakorda siis, kui tekkis mõte laps lasteaeda panna. Sel ajal oli meil lasteaias üheks kindlaks reegliks, et laps peab käima potil. Kui juunis helistati, et laps sai lasteaia koha, siis tekkis kerge paanika. Minu poiss oli sel ajal alles mähkmega ja siis mõtlesin, et äkki ei saagi õigeks ajaks potile.
Tegime potitamisega algust, kui laps oli 2,8a. Minu suur hirm oli asjatu! Esimesest päevast peale sai ta aru, milleks pott on. Püksi ei pissinud kordagi. Kui ise potile ei saanud, siis karjus appi ja alati oli keegi, kes sai teda aidata. Samal päeval, kui mähkmed ära jätsime, otsustasin, et mingit öösel mähkmete alla toppimist ka ei ole. Kohe 100% mähkmevabaks. Minu suureks üllatuseks ei olnud ka see probleem ja esimesest ööst alates oli voodi kuiv. Mähkmeprii elu saavutasime nädalaga.
Teise poja potitamisega nii lihtsalt ei läinud. Temaga hakkasime ka potitama siis, kui saime lasteaiakoha. Suvel on hea ja lihtne last potile harjutada, sest õues on enamasti soe ja väiksed lapsed tahavad nagunii koguaeg palja pepuga joosta.
Sel ajal, kui potitamisega algust tegin, oli laps 2,1a. Põhiliseks takistuseks oli see, et laps kartis potti. Nii, kui potti nägi, oli kisa lahti ja pistis jooksu. Kuna ma tean seda, et last potile sundida ei tohi, siis jätsime asja katki ja pidasime 2 nädalat pausi. Tundub, et see tema jaoks töötas, sest kaks nädalat hiljem oli ta lahkelt nõus potile istuma ja proovima.
Kaks esimest ööd ilma mähkmeta viis selleni, et hommikul voodi "lainetas" ja siis otsustasin, et vähemalt öösel mähet veel ära jätta ei saa. Detsembri paiku saime täiesti mähkmepriiks.
Esimese tütrega on siiani kõige raskemalt läinud. Ta teadis, mis pott on on ja mida sinna tehakse, aga ise sellel istuma nõus polnud. Sellessuhtes, et survet ma neile kellelegi avaldanud pole, sest laps hakkab ju potil käima siis, kui ta ise selleks valmis on.
Tütrele sain lasteaiakoha ka juunis ja kuna ta mul sel hetkel samuti alles mähkmetes oli, siis olin taas paanika-jaanika. Hakkasin siis vaikselt uurima, kas sellega on probleem, kui laps on alles mähkmetes, ning tuli välja, et sõimerühmas on mähkmed lubatud. See oli ikka tohutu kergendus ja pingelangus. Hakkasime vaikselt ikka harjutama, samal ajal käis preili ka lasteaias. Õpetajad aitasid lasteaias, meie aitasime kodus. Sama aasta novembris oli laps juba mähkmevaba- ainult lasteaias pandi veel igaks juhuks mähe alla kui uneaeg oli.
Lõunaunest ärkas ta üldjuhul kuiva mähkmega ja see andis mõtte, et hakkan kodus ka proovima öine mähe ära jätta. Esimesel kahel ööl oli voodi märg ja siis panin mähkme tagasi. Päeval ta enam mähet ei kasutanud, aga öösel oli ikka vaja. Lõpuks jätsin öise mähkme ära siis, kui see meil u. nädal aega jutti kuivaks jäi. Praeguseks on esimene preili 2,10a ja täiesti mähkmeprii juba 7 kuud.
Teine tütar on praegu 1,10a ja kaks nädalat tagasi saime täiesti mähkmevabaks. Lasteaeda ta veel ei lähe, nii et sealtpoolt survet ei tulnud. Mis siis ajendas last potile panema? Ütlen ausalt- laiskus!
Kuna ta on juba nii suur laps, siis varuga enam mähkmeid koju ei ostnud, vaid iga kolme päeva tagant käisin säästumarketis oranzi pakiga protsendimähkmeid ostmas, sest need sobisid meile kõige rohkem.
Juhtuski nii, et mähkmed said otsa ja siis otsustasin, et aitab! Meil on säästumarketisse päris pikk maa ja üldse ei viitsi ainult mähkmete pärast teise linna otsa konnata, kui muud midagi vaja pole. vanemaid lapsi ma jooksutada ei taha ja sellega saigi asi otsustatud. Ütlesin preilile ka, et mässud said otsa ja emme uusi ei osta. temal polnud selle vastu midagi ja oli rõõmsalt nõus ainult aluspükste väel ringi jooksma.
Potile hakkasin teda esialgu panema peale magamist ja peale sööki. Ise istusin juures ja kõrva rääkisin samal ajal "salajuttu", et ta poti pealt plehku ei paneks. Kui miskit potti tegi, siis lehvitasime poti sisule ja viisime koos poti tühjaks. Umbes kolme päevaga sai talle asi selgeks.
Nüüd läheb potile ise, aga enne tuleb mulle "salajuttu" rääkima. 😊 Sedasi tean, et ta tahab potile minna ja kutsub mind enda juurde istuma. Kui potti midagi tuleb, lehvitab potile ja näitab näpuga, et ma selle välja viiks.
Praeguseks olen ma väga rahul ja õnnelik. Ma arvan, et tegelikult on õige aeg potitamiseks siis, kui laps ise on valmis- kindlasti ära sunni! Kogu protsess peab lapse jaoks olema võimalikult pingevaba, sest see on juba iseenesest pingeline, kui temalt oodatakse midagi ja ta ei saa päris täpselt aru, mida.
Olgem siis kannatlikud ja küll kõik tuleb omal ajal. 😉 

Ühe kummalise tähelepaneku tegin ka: prügikast saab palju aeglasemalt täis! 😀😀


Jagage oma kogemusi! Kui kerge/raske oli teil laps(ed) potile saada?