Kunagi, enne emaks saamist, ma mõtlesin, et kõik minu lapsed saavad omale kõik asjad ja riided uued. Et mina olen nii uhke küll, et neile kasutatud riideid selga ei pane. Ma arvasin, et kui lapsel on kasutatud riided seljas või toas kasutatud voodi, siis vaatavad inimesed mind, et "näe, see ei jõua oma lapsele uusi riideid osta!"
Kui sündis Kristofer, minu esimene laps, siis saigi ta omale kõik asjad uued: vanker, voodi, riided jms. Järgisin seda sama mõtet, mida sõbrannale ammu enne last rääkinud olin. Ma sain küll tohutult kasutatud riideid poistele, aga oma rumala põhimõtte pärast pojale neid selga ei pannud. Lapsed teatavasti kasvavad jube kiirelt ja sellepärast oli vaja koguaeg midagi juurde osta ja järgi jäi väga palju ilusaid asju. Mingi sisetunde ajel ma need kokku pakkisin ja kapipõhja oma aega ootama jätsin. Kui Kristofer oli 1a8k vanune sündis meie perre teine poiss, Kristjan. Temale sai ostetud uuena vaid käru ja beebitarbed (lutt, pudel, pesuvahend jne.). Voodi sain kasutatult perekoolist ja riided olid vennast juba ees ootamas. Sel hetkel olin ma juba aru saanud, et ei ole mõtet tühja seda raha loopida ja ühe lapse poolt kasutatud asju lihtsalt niisama ära anda või veel hullem, ära visata. Kõik, mis suuremast pojast alles jäi ja korralik oli, see väiksemale pojale kappi sai pandud. Samas ostsin mõlemale ka uusi asju, et oleks ka neid nö. linnariideid. Mida vanemaks pojad on saanud, seda enam olen pidanud uusi asju ostma, sest nende kasvu/kaalu erinevused on nii suured. Südamehaiguse tõttu oli Kristofer väga pikka aega pontsakas ja riiete ostmisega oli ikka jama küll: Kui pikkus sobib, on kitsas; kui ümbermõõt sobib, on liiga pikk.. Praegu on tal paksus kasvu läinud ja nüüd ta on pikk ja peenike. Ikka on jama- just pükste leidmisega. 😀Sama oli (on siiani) noorema poisiga: lühike ja peenike. Väga vähestest kohtadest leian õige mõõduga riideid.
Kui keegi on pakkunud, et ei raatsi ära visata, siis olen teadagi vastu võtnud. Mul endal hakkab ka kahju ära visata, kui ma laste kappidest riided välja sorteerin. Eelistan anda edasi.
Kuhu ma nüüd jäingi..
Aaa, kui sündis esimene tütar, kolmas laps, Kassandra, siis oli vanem poeg 6 ja noorem 4. Nende asjadest oli mul veel üht-teist järgi, mis sobivad nii poistele kui ka tüdrukutele.
3-kuuse Kassandra seljas on, sel hetkel, 6a tagasi ostetud body. |
11 kuud ja 20 päeva peale Kassandra sündi, sündis meie üllatusmuna Kristina. Riideid väga järgi ei jäänud, sest Kassandrast ei jäänud midagi järgi. Ta lihtsalt oli selline trööbeldis, et enamus asju läksid katki. Kuna Kristina oli meil üllatusbeebi ja mul polnud aega valmistuda tema sünniks, siis sain voodi sõbranna käest laenuks, kuni preili omale isikliku voodi saab. Riideid andis ka sõbranna juurde, kelle preili on Kassandra vanune laps. Vankriga oli alguses selline asi, et kuna mul oli kaks 11. kuuse vahega kärulast, siis võtsin vastu otsuse, et ostan kaksikute käru. Saingi superhea hinnaga mitmike grupist käru, aga vaja meil seda eriti ei läinud, sest niipea, kui vanem tütar käima hakkas, ei soovinud ta enam kärus istuda.
Nüüd kasutan Kristinal Kassandrale ostetud käru ja kohe-kohe on ka tema jalamees, kuna vankris istub paigal vaid pikkade käikude ajal.
Jalanõudega on hoopis teine lugu. Jalanõud peaks olema igal lapsel omad ja uued, aga see on teoorias lihtsam, kui praktikas. Meil on lastel palju ühesuguseid jalanõusid. Poistel jalanumbrid 33 ja 34, Tüdrukutel 26 ja 25. Ega nad väga ei vaata, kelle jalanõud jalga lähevad, kui hämaras esikus omale tenniseid jalga aetakse. Ja kodustes tingimustes ei raatsi ma last uute jalanõudega mängima lubada. Selleks puhuks on tiba vanemad jalanõud, sest kui need katki lähevad, siis pole kahju.
Sai nüüd pikalt kirjutatud, aga mu jutu mõttest saite te loodetavasti aru. 😁
On täiesti normaalne osta kasutatud asju või saada lastele midagi tasuta. Kellel ikka on seda raha üle? Häbi peaks olema neil, kes näpuga näitavad. Mina olen oma valearusaamadest üle saanud ja uusi asju ostan vastavalt vajadusele.
Mis vahet seal on kas uued või kasutatud! Peaasi, et korralikud on.
VastaKustutaTegelikult ei olegi vahet! See oli minu enda ebakindlus, sest lapsena me praktiliselt uusi asju ei saanudki ja andsin endale lubaduse, et oma lastele ma pean suutma osta uusi riideid. Tegelikult on see ülemäärane kulutamine, sest tänapäeval liigub järelturgudel väga palju uueväärseid riideid ja olen ka ise palju nt. Muksulast ostnud. ;)
Kustuta