Teetööd meie kodutänavas..

On ju päris tore, kui saad rattaga, rulluiskude või mõne muu kergliiklusteel kasutatava sõiduvahendiga uue asfaltkattega teel sõita, eks? Lapsevankriga on ka lihtsam ja kordades parem sõita aukudeta teel. See on see toredam pool. Mitte nii tore on aga see, kui aed on pidevalt tolmu täis, teetöölised ülbed ja masinad undavad teinekord veel kella 22 paiku akna taga..

Selle suve lõpus/sügise alguses saame ka meie lõpuks oma kodutänava (vähemalt pool sellest) korda. Lapsed ei pea enam oma tõukerattaid seljas tassima, kuni "hea tee" peale jõuame. Peale selle saab meie maja juurde tänavavalgustus, mis tähendab seda, et ma ei pea enam öösel tuld põlema jätma, kuna tüdrukud ei julge kottpimedas magada. Ja kõige suurem rõõm on see, et Kristofer ei pea enam kartma üksi koolis käia. Eelmisel aastal pidin teda saatma peatänavani, sest meie tänavas oli pime. Tore ju, või? On jah, aga samas..
Mind ajab nii tohutult närvi see, mismoodi need mehed tööd teevad! Näiteks see, et freesitakse asfalt üles ja siis kaob komando paariks päevaks ära. Siis tullakse tagasi, mõõdetakse maad ja jälle on paar päeva vaikus majas. Mõnipäev tuleb oma kolm-neli töölist, teevad objekti peal suitsu, pläkutavad ja siis jalutavad minema. Teinekord tõmmatakse siia-sinna paar ohutuslinti ja jälle: vuhhh, kadunud! Mis kuradi töötegemine see selline on?! Umbes sama, mis kõrvalolev pilt: üks teeb tööd ja ülejäänud vahivad niisama. 
Mis mind aga eriti närvi ajab, on see, et mina ei saa enam õues oma pesu kuivatada! Kuna teed tolmavad, siis iga kord, kui mõni auto meie majast mööda sõidab, on terve hoov tihedat liivatolmu täis!

Peale selle olen ma mitu korda pidanud "õiendama". 
Esimest korda oli päris alguses. Tulin hommikul lasteaiast ja vaatasin, et mingi auto on meie maa peal. Auto omanikku ei näinud kuskil ja algul mõtlesin, et keegi tuli külla. Jooksin tuppa, aga kedagi polnud ja siis läksin välja tagasi, auto omanikku otsima. Mingil hetkel tuli geodeed oma maamõõtmise aparaadiga ja hakkas seda autosse pakkima. Küsisin siis viisakalt, et kas tal on luba olemas sellele maale parkimiseks. Härra nähvas vastu, et temal pole mingit luba vaja, istus autosse ja sõitis minema.
Teine kord oli siis, kui olin lastega väljas ja tüdrukud vaatasid aia ääres, kuidas onud väljaspool aeda masinatega toimetavad. Mina istusin laste vaateulatuses, veidi eemal, ning kuulasin. Tehti nilbeid nalju ja ropendati ja seda üpriski valjuhäälselt. Kolme mehe naerust rõkkas ilmselt pool Türi linna. Umbes kaheteiskümne paiku teatas üks meesterahvas väga enesekindlalt ja kõva häälega: "Pu*si, lähme lõunale!" ja siis ma läksin täitsa aia äärde ja ütlesin, et tagasitulles võtku oma tsiviliseeritud käitumine ka kaasa ja jätku ropud sõnad sööklasse. Vaatasid mind küll üsna kummaliste nägudega, aga vastu ei öeldud midagi ja hiljem kuulsin, pigem vandesõnu kui roppuseid.
Ja kolmas kord oli nüüd alles hiljuti, kui mehed läksid lõunale ja oma teehöövli vms. mulle täpelt sissesõidu tee ette parkisid. Oh see viis mind viimase piirini ja õnneks oli üks noormees liiklusmärke paigaldamas. Ütlesin siis talle, et kiiremas korras see masin minu värava eest ära viidaks ja ta lubas teada anda juhile nii pea, kui see lõunalt tagasi tuleb. Oh jah.. Lastel on küll põnev vaadata ja kuulata neid masinaid, aga mina nii optimistlik olla ei saa.
Aia tagant pole ma jälle tükk aega muru niita saanud, kuna üks härra oma luksmasinaga ikka ei saa aru, et ta segab.
Ma lihtsalt loodan, et kogu see jama saaks ükskord läbi ja saaks rahulikult oma eluga edasi minna ja jumala eest, ÕUES PESU KUIVATADA! 🙀