Iga lapsevanem teab seda tunnet, kui laps on oma juukseid ise lõiganud ja ennast ilusaks teinud. Täna ma sain taas tunda seda, mis tunne valdas mind siis, kui Kristofer omal pool pead kääridega paljaks ajas!
Täna otsustas Kristjan, et tal on tukk liiga pikk ja see tuleb maha võtta. Enda sõnul sai ta üsna proffessionaalselt hakkama- isegi kasutas märga kammi, et juuksed sirgeks siluda!
Ütleme nii, et ma ei saanud ise ka aru, kas olen maruvihane või tahan naeru kätte ära surra! Kõige hämmastavam on aga see, et ta toimetas nii vaikselt, et ma absoluutselt ei tea, kuna ta seda tegi. Istus rahulikult minu kõrval ja silmad lihtsalt läksid poisi peale. Teist korda vaatasin juba ehmatusega, et mis sa ometi teinud oled?! Ei, aga talle tuleb au anda. Istus nagu vana rahu ise ja teatas tähtsalt: "Ma juba eelmine nädal ütlesin sulle, et ma pean juuksurisse minema." Okei, my bad! Täitsa unustasin! Aga jah.. Juhtumisi on ta meil juuksur, nii et sellega on nüüd korras.
Paar tundi enne juustelõikust tegi ta peegli ees omale soenguid. Ajas juuksed sassi ja ütles, et see olevat tema halloweeni soeng. Siis kammis korralikult ära ja teatas, et see olevat tema valentinipäeva soeng. Mina veel kiitsin takka, et vaata, kui pikaks su juuksed on kasvanud...
Igatahes. Mis mul üle muud jäi kui võtta juukselõikusmasin ja ülejäänud juuksedki maha ajada. Aga enne tegin pilti ka ikka- nutiajastu, mis teha!
Uskumatu, et juba 7a, aga ikka vaja katsetada..
Lapsed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar