Sünnipäevast, ilmast ja niisama juttu.

Veebruar on läbi ja samuti ka minu 20ndad eluaastad. Eile sain ma 30. aastaseks.  Ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga täna hommikul oli tunne hoopis teine.

Ilmselt on see mõtlemises, sest vanus on lihtsalt number, aga mine sa tea..

Mida head ma siis eile tegin? Ausalt- mitte midagi! Plaanid olid küll suured, aga jah.. Juba vabariigi aastapäevast saati on meie kodus olnud kõhuviirus. Järgemööda kõik lapsed said oma osa ja siis jõudis kord minuni. Lastel kõik ammu unustatud, aga mina ikka veel vaevlen. Süda paha ja iiveldab, kõht valutab, söögiisu pole.. Saaks sellest lahti, oleks täitsa okei olla. Täna on juba parem kui eile, aga mitte veel nii hea nagu tahaks.
Nii me siis lihtsalt istusime kodus ja mitte muffigi ei teinud. Oli ka tore. Sõime torti ja sellest täitsa piisas. Mulle üldse ei meeldi enda sünnipäevi pidada, sest korraldamine ja organiseerimine pole absoluutselt minu teema. Ja mulle ei meeldi üllatused, sest ma tunnen end nii ebamugavalt, kui ma seisan keset inimesi ja ma tean, et nad ootavad minult midagi. Kasvõi mingit tänukõne või midagi. Kui mulle keegi midagi kingibki, siis enamasti näitan näpuga kapi poole, et pane see sinna vms. Ma tean, et tänada on viisakas, aga ma pole eriline tänukõnede pidaja ja inimesed minu ümber juba teavad ka mind piisavalt hästi, ning ei ootagi vastutasuks kallistust või ülipikka tänukõnet. Selline ma juba kord olen.

Ilmad on ka praegu sellised, et ei tahagi kuskile minna üldse. Kassandra just sellepärast see nädal lasteaias ei käi. Poisid olid ka eile kodused, sest hommikul näitas termomeeter -28 kraadi ja kuna meil pole kool just paari sammu kaugusel, siis otsustasin nad koju jätta.

Kristoferil ja Kassandral on väga õrn nahatüüp ja juba päris pisikesest peale pean nende nägusid kreemitama, kui õues on külm, sest muidu on näod tuliunased ja külmast "lõhki". Kunagi ma kasutasin Bübcheni Wind&Wetter kreemi, aga eelmisel talvel avastasin midagi palju paremat. Bebanthen 50mg salv toimib kordades kiiremini ja ei ole nii rasvane kui Bübcheni kreem oli. 
Täna hommikul ka kreemitasin Kristoferi näo ära, enne, kui kooli läks ja koolimajas ütles ise mulle, et nägu ei kisu.
Meil on maja ka sellise asetusega, et praegu peame kütma 4x, et õhtuks maja korralikult sooja saada. Lihtsalt, ümber pole eriti puid ega midagi ja kui väljas on tugev tuul, siis on ainuke korralikult soe ruum on köök. Õnneks ei ole meil nüüd mõned aastad selliseid üllatusi olnud, et ärkad hommikul ja majas on ainult 10 kraadi sooja. Eks see ongi see eramajas elamise "lõbu". Ega ma ses mõttes tegelikult ei kurda, sest suvel jällegi on meil maja nii palav, et öö läbi peavad aknad lahti olema.. Ma lihtsalt ei ole külmade ilmade inimene. Mulle ei meeldi end õue minnes riidesse pakkida ja ma saan oma lastest väga hästi aru, miks nad talvel eriti õues käia ei taha. Ma loodan küll, et õige pea lähevad ilmad paremaks ja õige varsti võib talvejope kappi visata- ma teeks seda suurima rõõmuga!

Üks asi mulle täiega talve juures meeldib. Nimelt see, kui puud praksuvad pliidi all ja õues tuiskab!