Nägemiseni Eesti, velkommen til Dansk!

Terve eilse hommiku ma närvitsesin. Higi voolas ja mul läks ma ei tea kui palju salfakaid! Teel Türilt Tallinna tekkis ärevus. Mõtlesin kõikvõimalikud mustad stsenaariumid läbi, mis just minu lennukiga juhtub ja ühesõnaga tegin asja hullemaks.
Jõudsin lennujaama umbes 3h enne lendu. Kuna kogu asjade kulg oli minu jaoks uus, siis otsustasin olla kohal pigem varem, et kindlalt lennule jõuaks.
Esmalt oli check-in ja sellega läks ruttu. Andsin oma kohvri ära (mis oli nibin-nabin lubatud kaalu piirides ja läksin R-kioskisse vett ostma. Ma olen kahe päeva jooksul ära joonud umbes 7l vett! 🙃
Esimesest väravast läksin läbi ja turvakontrollis võeti mu kinnine veepudel ära.. Kuna mul olid kaasas ka lennutabletid, peavalurohud ja pillid, siis tehti minu asjadele narkotest. 😄 Kõndisime teisest turvaväravast läbi, kui mees küsis, et kus mu pardakaart on. Ma olin nagu WTF!? 😳 Ja siis tekkis paanika. Kuhu kurat ma oma pardakaardi kaotasin..? Õnneks oli see kastis ja sain selle kohe ka kätte, kui asjad minuni jõudsid. Peale turvakontrolli läksin ostsin omale uuesti vett ja siis hakkas ärev ootamine. Jalutasin ringi ja üritasin ennast rahustada, aga see tundus üsna võimatu. Mida aeg edasi, seda hullemaks mu ärevus muutus. Mees muudkui rahustas, et pole hullu, aga ma ei teadnud ju kas ikka pole. 😄 Teadmatus oli kõige hullem, ma arvan.
Loomulikult muutus vahepealsel ajal meie pardale mineku värav ja ma pidin mitmest erinevast lauast infot küsima, sest keegi ei teadnud millise värava juurde ootama pean minema. Kui aeg oli pardale minekuks, siis oli uus ehmatus: Nii noored piloodid!? Me raudselt kukume alla! 😅😅

Okei. Istusin siis lennukis, käed kramplikult käepidemete küljes kinni ja mõtlesin, et need aknad on ju ka liiga õhukesed.. 😅 Samal ajal tutvustas stjuardess turvavarustust ja mina muudkui kuulasin kõrvad kikkis, sest raudselt läheb ju vaja!
Ma praegu mõtlen, et tobeduse tipp, aga ma olin reaalselt freaked out !

Ja siis tuli õhkutõus!

Tallinn

Täpselt nii hull, kui ma ette kujutasin. Ma pole elusees midagi nii hirmsat läbi elanud. Päriselt! Ja seda ma mõtlesin kuni maandumiseni, sest SEE oli veel hullem. See moment, kui ma nägin aknast, kuidas lennuk keeras nii, et minu poolne tiib oli täitsa all..?! 😳  Džiisas!
Ja teate, need Bon Vojage tabletid minu peal ei tööta! Vana hea Mynthon extra strong hoidis mind ropsimast..

Üle tunni aja lendu ja kohal! Siin on nii palav! Õhtul kella kaheksa paiku oli õhutemperatuur 28°c. (Taanis on muide kell tund aega järel võrreldes Eesti ajaga)
Ega me eile suurt ei teinudki. Ligi tund aega ootasime oma kohvrit ja sel ajal ma ka mõtlesin, et nüüd on kohver kadunud! Vahetasime eurosid Taani kroonideks (1euro on 6,6 dkk) ja siis võtsime takso, et oma ööbimiskohta minna. (Ööbimiskoha leidsin AirBNB kaudu. Soovitan!) Taani lennujaamas on nii, et sina ei vali taksot. Taksopargis seisab inimene, kes näitab sulle, millisesse taksosse sa istuda võid. Ja see sama taksojuht, kes meile sattus, tõmbas meid 10ne krooniga! 😄

Mida ma siinsete inimeste kohta öelda oskan? Väga avatud ja sõbralikud. Ja äärmiselt abivalmid. 😉 Sa võid kindlustundega abi küsida, sest alati saad sa vastuse. Ja seda väga heas inglise keeles! Meil oli täna hommikul väga äge bussijuht, kes aitas peatust mitte maha magada ja rääkis niisama ägedat juttu. Muide, bussipilet maksab 24dkk ja üks pilet kestab 2h.

Täna oli tegemist ja nägemist palju, aga sellest kirjutan, kui koju jõuan. Siis lisan ka pilte rohkem, aga üldiselt ma soovitan siia kindlasti tulla! 😏

Kuna see on lasteta puhkus, siis on mul tegelikult päris keeruline lihtsalt olla. Ma olen siin rahul ja mulle meeldib väga, aga ilma lasteta on ikka kuidagi... Nüri tunne!

Eile, lastega läbi facebooki rääkides, oli selline tunne, et ma pole neid sada aastat näinud!

Samas on ju ka enda patareisid vaja laadida, et laste jaoks jälle igas olukorras olemas olla, aga.. Nii kui tekib vaba moment, ma mõtlen nende peale, aga see on vist normaalne. 💓