Kui ma veel lapsevanem polnud, koristasin koguaeg, iga jumala päev, ning ikka tundus, et toad pole piisavalt puhtad. Kord nädalas tõstsin mööblit ringi, et kappide alused ka puhtaks saaks. Ema veel naljatles, et õnnetu saab olema see, kes minuga koos elama hakkab. 😁
Iga lapsevanem teab, kui pikk ja keeruline ettevõtmine on lastega koos koristamine.
Võtsin siis minagi eile selle võimatu missiooni ette ja alustasin lastetoast. Kõigepealt oli vaja tolm ära võtta, siis mänguasjad ära koristada (miks neid ometi nii palju on!?) ja seejärel voodid korda- nii nagu alati. Sel ajal, kui ma esikus tolmuimeja järel käisin, olid tüdrukud suutnud mänguasjakasti jälle tagurpidi keerata ja ma hakkasin uuesti koristama. Kutsusin neid ka appi, mille peale Kassandra "ei, aitäh!" vastas. Olgu siis nii.
Sain mänguasjad uuesti koristatud ja nüüd võis tolmuimejaga toimetama hakata. Kui ma selle tööle panin, oli taas häda: Kristina istus tolmuimeja peale ja hakkas imemistugevuse nuppu keerama, samal ajal kui Kassandra kiskus tolmuimejatoru mu käest ära: "Tahan ka teha! Tahan ise teha!" Oehhhh... 😒 Jätsin oma toimetused katki ja vajusin diivanile.
Ma tean küll, et ma päeval koristada ei saa, aga ikka teinekord, puhtast igavusest, ma üritan seda teha. Kui mul komando jälle kukil on, siis jätan asja katki. Kuigi minu jaoks on suht talumatu niisama istuda, siis vahepeal tuleb ka seda teha. Sellepärast koristan ma siis, kui lapsed magavad, öösel. Hea ja rahulik on toimetada ja ajakulu on ka kolm korda väiksem. Tolmuimeja teeb mul ka nii vaikset häält, et kedagi see ei sega. Nii ma kulutangi iseendale mõeldud aega, kui võiks rahulikult ja kisavabalt diivanil lösutada ja teed juua. 😁 Ja noh- vähemalt on hommikuni toad puhtad! 😃😃
Enam ei pabista ma selle pärast, mida teised ütlevad, kui külla tulevad. Mul on peaaegu alati külalistele "ette näidata" segamini tuba. Eks ma olen end välja ka vabandanud, et mul siiski neli last ja päeval ma ei koristagi jne. Aga tegelikult pole see vajalik. Kellel on lapsed, see mõistab. Ja noh, mulle on öeldud ka, et tuldi minule külla, mitte mu elamist kontrollima. 😊
Rauno Märks kunagi ütles Sky Plusi hommikuprogrammis umbes midagi sellist, et koristamine on siis asja ette läinud, kui tulemus kestab selle saavutamiseks kulunud ajast rohkem. Ja eks see õige on ka! 😉
Ega ma lastetoas muidugi väga sagedasti korista ka. Aegajalt on vaja lihtsalt täiskasvanu sekkumist (kui sokid enam pesumasinasse ei jõua, nt.). Ma tahan, et lapsed teaks, et nende tuba on nende vastutusel ja see ei ole okei kui ema suurte laste järelt asju kokku korjamas käib. See läheb ka natuke sinna töökasvatuse teemasse sisse ja ma ju näen enda õdede-vendade pealt ka. Need, kel ema oma asju koristada ei käskinud, vaid ise mööda põrandat roomas JA nende asju korjas, ei tee seda ka nüüd, täiskasvanuna. Üks vanem vend elab minust mõni maja edasi- ühismajas. Ega ta koristada ei taha! Ta ise ütleb, et pole mõtet kui varsti jälle segamini on, aga mina ei saa aru, kes tal tube seal segamini ajab? Lapsi pole, naist pole, ainult kass..
Nii et jah- koristamise oskus ja vajadus tuleb juba väikelapsele selgeks teha, et tulevikus lihtsam oleks. 😉
Minu lapsed on selle koha pealt isegi liiga agarad. ma ju tean, et nad tahavad koristada, aga ikka ajab pahaseks, kui ma seda teha ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar