"Mis sul viga, sa kodune!"

Kõik emad teavad seda tunnet, kui nende tööd ja panust kodu korrashoiul ei hinnata. Eriti inetuks võib nii mõnigi inimene minna siis, kui oled kodune ema ja palgatööl ei käi. Seda kulunud ütlust "mis sul viga, sa kodune!" on ilmselt nii mõnelegi teist öeldud. 

Enne põhiteemat ka minu töötamise eellugu, ilma milleta ma ei saa jõuda sinna, kuhu ma tegelikult tahan:

Läksin tööle, kui teine poeg oli 1a6k. Kuna vanemapalk oli kohe-kohe läbi saamas ja esimene laps käis juba lasteaias, oli vaja kuidagi lasteaia eest ka edaspidi tasuda. 39€ lasteraha ei katnud isegi poolt seda summat. Rääkisin siis emale töökuulutusest, mille CV keskusest leidsin. Kuna ema ja isa elasid minu juures, pakkuski ema välja, et tema võib niikaua poisse vaadata, kui mina tööl olen. Minule see väga sobis ja seetõttu kandideerisingi müüjaks Türil avatavasse Maxima kauplusesse (mis on ülihea stardiplatvorm töökogemuseta inimesele). Käisin vestlusel ja sain kassapidaja-müüja ametikohale. Kuna Türil sel ajal kauplust alles ehitati, siis hakkasin tööl käima Paides. Töö oli vahetustega ja tööpäevad 12. tunnised. Peaaegu kaks kuud käisin niimoodi tööl, et kui hommikul bussile läksin, siis lapsed magasid ja kui õhtul töölt tulin, siis lapsed juba magasid. See oli kurnav nii minule kui ka lastele ja noorem poeg, kes polnud veel kahenegi, hakkas klammerduma. Vabadel päevadel jooksis mulle järgi ja nõudis sülle. Kui olin sunnitud teda maha panema, siis röökis. Mõtlesin mitu korda töölt ära tulla, aga oli vaja käia ja surusin selle ahastuse tunde alla. Kui meie kodupood valmis sai, siis tulin üle Türile. Sel ajal käis juba Kristjan ka lasteaias ja oli pisut kergem. Õhtuti, kui vanemad poistega lasteaiast poodi tulid, tahtsid poisid küll mitmeid kordi end kassa alla peita ja täitsa kuss olla- peaasi, et emmega saaks olla, aga siis seletasin, miks see lubatud pole. Üsna pea ammendas maxima end minu jaoks ja tulin ära. Olin lastega kodus. Võtsin poistele lasteaiast puhkuse ja lihtsalt veetsin nendega aega. Seda kvaliteetaega, millest ka mina tohutult puudust tundsin. Osake kevadest, terve suvi ja siis veel mõned päevad, olin ma oma laste päralt. Tahtsin iga hetke nendega koos olla, sest ma tundsin ennast süüdi. Süüdi selles, et ma Kristjani nii noores eas kellegi teise hoolde andsin (olgugi, et hoidja oli vanaema). Süüdi selles, et Kristoferile lasteaeda viimisega "jalust ära" tunde tekitada võisin.
Ja nii ma mõtlesin iga päev (veel tänagi), et ehk oleks Kristjani emotsionaalne areng teistmoodi kujunenud, kui ma poleks liiga vara tööle läinud..

Kui poisid uuesti lasteaeda läksid, olin ma taas motiveeritud tööle minema. Lapsed mõlemad käisid lasteaias ja emal oli vaja neile ainult õhtul järgi minna, et siis paar tunnikest mind oodata. Tööle sain Türi Grossi. Super kollektiiv, positiivselt üllatav palk ja suur tahe tööl käia tegid minu jaoks tööl käimise pigem puhkuseks kodust kui kohustuseks. Tööpäevad olid küll rasked ja pingelised, aga mulle meeldis mu töö. Ühel hetkel hakkas Kristjan palju haige olema ja haiguslehti võtsin pea iga kuu. Kui lapsed parasjagu terved olid, istusin ise alaseljavaludega "sinisel lehel". 

Loomulikult ajas see töökaaslased pahaseks. Vahetusevanema arvates ei tahtvat ma tööl käia ja sellepärast lehtedel istusingi. Mina ei lasknud enda kallal närida ja viisin lahkumisavalduse. Järgmisel päeval aga tegin mingi sisetunde ajel rasedustesti ja sain teada, miks mul alaseljavalud olid. 🙈
Olin tööl käinud ja rabalenud nii palju kui võimalik ja ei võinud ealeski arvata, et seljavalude põhjus võib olla nii armas. Ei tulnudki pähe sellist mõtet mõelda, kuna võtsin pille ja raseduse võimalus oli väike (ent mitte olematu!).
Peale Kassandra sündi plaanisin kodus olla paar aastat ja siis uuesti tööle minna, aga saime veel ühe üllatusmuna- Kristina. Arsti juurde minnes oli rasedus peaaegu poole peal ja analüüse järgi teha oli tohutult. Olin üks tunnete sasipundar ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et selline asi jälle juhtus ja kuna abort oli selleks hetkeks juba arsti poolt välistatud, siis polnudki muud, kui sünnitada oma neljas laps. Nutsin palju ja kartsin hirmsalt, mismoodi ma nelja lapsega hakkama saan, aga hirm oli asjata. Ja samasid pille ma ka enam ei võta. 😅

Praegu olen kodune. Just! Istun kodus ja tööl ei käi. Väikeste laste kõrvalt lihtsalt ei jõua korraga tööl käia, kodu korras hoida ja laste eest hoolitseda. Kristina saab augustis juba 2, aga lasteaeda veel ei lähe. Tundub, et tema ei ole selleks eluetapiks veel valmis. Ühesõnaga, ma jään veel vähemalt aastaks koduseks emaks. Ja ma üldse ei kannata seda, kui keegi ütleb: "Mis sul viga, sa kodune!" Jah tõesti, ma olen kodune! Aga ma ei istu niisama! Ma pean olema arst, õpetaja, vahekohtunik, kokk, koristaja ja mida iganes veel. Minu tööpäev kestab 24h, 7 päeva nädalas, 18+ aastat jutti ja seda ilma haiguslehtede või puhkuseta. Kui lapsed soovivad midagi, siis ei küsi nad issi või ükskõik millise koduse käest. Ikka on ema see, kellel sabas joostakse.
Kui mees tuleb töölt koju, on toad (enamasti) puhtad, söök laual, pesu pestud, lapsed kasitud. Ta istub diivanile ja ütleb, et on väsinud, kui lapsed teda teretama lähevad. Ja siis saadab ta lapsed ema juurde, sest ema on ju see, kes ei käi tööl ja istub kodus. Järelikult ei saa ta ka väsinud olla. Millest ta peakski väsima- kodus istumisest? See, et lapsed on puhtad, kodu on korras, soe toit on laual ja puhtad riided kapis ei nõua ju erilist pingutust.. Samas on niiii palju mehi, kes terve päeva jooksul nende asjadega hakkama ei saa. Nii, et ma ei talu seda üldse, kui keegi arvab, et sa reaalselt ISTUD KODUS ja midagi ei tee.. 

Nii, et see ütlus, mis pildile kirja on pandud, on ikka paganama tõsi! Ja muidugi see sama kehtib ka arvuti kohta. Nii kui ma end arvuti ette istuma sätin, tuleb Kristofer süüa küsima, olgugi, et ta just sõi ja nagu tal endal poleks käsi otsas, et endale ise juurde tõsta. Tavaliselt saab ta sellega ise hakkama, aga siis ei saa, kui emme arvutisse minna plaanib. 😂

Ja ma ausalt ei mäletagi enam, mis tunne on sooja kohvi juua! 😄😄