Vaktsineerimisest natuke.

Vaktsineerimine on teema, mis ei jäta külmaks kedagi. On kaks leeri: osad pooldavad, osad mitte. Lõppkokkuvõttes on see iga pere otsus, aga mina olen poolt ja sellest täna kirjutangi. 

Kui oma esimest last haiglasse sünnitama läksin, küsiti haiglas, kas soovin oma last peale sündi vaktsineerida. Mina ei saanud aru, miks seda küsitakse, aga ämmaemand ütles, et selline on kord, kuna vanemad saavad seda ise otsustada. Hakkasin siis mõtlema, et kas siin on üldse küsimust.. Millised vanemad need on, kes EI vaktsineeri? Olen uurinud päris palju erinevaid artikleid, et leida nende hirmudele konkreetseid vastuseid, aga tulutult. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Üks põhiline põhjus, mida nad ise nimetavad, on see, et neid haiguseid pole enam, mille vastu lapsi vaktsineeritakse. Võib vaid arvata, et põhjus selles, et nii paljud vanemad vaktsineerivad.. Teine põhjus olevat see, et vaktsiin põhjustab insulti ja ajuhalvatust. Nendes artiklites mida ma lugenud olen, on sellest küll juttu olnud, aga tõendust pole need argumendid leidnud. Samas saan ma aru neist vanematest, kes ei vaktsineeri, sest laps on allergiline. Seda on juhtunud palju ja sinna tõesti ei saa muudmoodi parata, kui jätta see süst tegemata. Aga mind kõige enam huvitab küsimus, et kuidas te julgete oma lapsi üldse lasteaeda viia? Lihtsalt sellele tugineda on päris rumal, et teised ehk on vaktsineeritud. Mis siis saab, kui teie laps peaks näiteks saama mõne haiguse, mis "enam ammu Euroopas ei levi"? Teate! Mina vaktsineerin oma lapsi ainult sellepärast, et minu ema seda ei teinud, kuigi võimalus oli, ja kuskil kahe aastaselt istusin haiglas, kuna mul oli läkaköha! Mäletan nii hästi seda tunnet, kui mu ema ja isa käisid mind vaatamas ja pärast haigla akna alt läbi jooksid, et ma neid ei näeks. See kohutav kurbuse- ja üksindusetunne.. Olime palatis küll vennaga kahekesi, sest temal oli ka mingi asi, mida ma ei mäleta, aga see ei leevendanud kurbust. Ema rääkis, et sel ajal ei lubatud ööpäevaselt laste juures olla- lastehaiglas polnud kohtagi, kus ema saaks magada.. 

Igatahes, minu lastel pole vaktsiinid kunagi mingeid reaktsioone esiöe kutsunud. Mäletan, et kui see suur hirm seagripi ees oli, siis said riskigruppi kuuluvad inimesed end tasuta vaktsineerida. Ma ootasin srl ajal Kassandrat ja kuna ämmaemand pakkus võimalust, siis kasutasin seda ja vaktsineerisin nii ennast kui ka poisse. Ei tulnud mingeid kõrgeid palavikke ja vajadusi emosse sõita. Perekoolis küll mitmeid kordi kinnitati, et nüüd suren ise ära ja oma rumalusest tapan ka oma sündimata lapse, aga noh. Ilmselgelt on sealsetel kägudel ka haridust kolm klassi külakooli ja see ka vennaga pooleks, ehk et midagi arukat sealsed targutajad ei kirjuta kah.

Käisime nt. Kristjani ja Kristinaga teisipäeval arsti juures. Kristina sai oma teise eluaasta vaktsiini ja Kristjan oma 7nda eluaasta vaktsiini. Kristina pole mul kunagi vaktsineerimisel nutkul ja ka seekord ta mingit emotsiooni ei näidanud. 

Käisime arsti juures süsti saamas

Vaatas ainult kuidas süstal kintsu vajutati ja kogu lugu. Kristjan küll natuke virises, enne kui süsti sai, et valus on, aga pärast ei nutnud ega midagi. Ja ega nad pole keegi nutnud. Kristoferist mäletan küll, et kui perearstile esimese elukuu kontrolli läksime, siis pissis arsti täis kohe kui süstal kintsu läks. 😂 Aga jah.. Kokkuvõtteks ütlen, et mittevaktsineerimine pole mingi moeröögatus, millega kaasas käia. Palun mõtle ja kaalu enne kui otsuse teed. Uuri nii poolt- kui ka vastuargumente ja otsusta ise. See ei ole mingi põhjus, et sõbranna laps ei ole vaktsineeritud. Ole teadlik ja ole targem. Mõtle lapse tulevikule ja eelkõige uuri, mis juhtub siis, kui mõni vaktsineerimisega ära hoitav haigus peaks last kimbutama. Tee teadlik valik ja tee seda ise!