"Emme ma ei taha kooli minna! Lasteaias oli palju parem!"

Kui ma esimesel septembril olin põnevil ja õnnelik, et Kristjan esimesse klassi läks, siis tänaseks olen ma juba nii kurnatud ja ummikus. Mis juhtus? Kohe saate lugeda..

Ma pole nüüd päris pikalt midagi kirjutanud ja sellepärast kirjutangi, mis meil toimub: 
Algas kogu see jant pihta eelmisel esmaspäeval, kui oli esimene täispikk koolipäev ja algas reaalne õppetöö. Läksin lapsele 11:35 kooli vastu, nii nagu klassijuhataja poolt eelnevalt öeldud sai. 1B klassi viimane tund- loodusõpetus. Tund toimus õues. Riburadapidi liikusid lapsed klassi, aga keda ei tulnud, oli minu Kristjan. Astusin klassi ja vaatasin õpetajale otsa, mispeale tema rääkima hakkas, et neil oli üks insident olnud. Õigemini, kahel poisil, kellest üks oli Kristjan. Kristjan vihastas, et õpetaja ei sekkunud, aga kuna õpetaja ei teadnud, mis juhtus, siis ei osanud ta sekkuda. Kristjan seepeale teatas, et tema läheb koju, sest tema teab, kus kodu asub. Õpetaja võttis tal käest kinni ja seletas, et enne tunni lõppu minna ei või ja peab ema ära ootama, aga poiss ei kuulanud ja pani jooksu. Ma tean, milline iseloom Kristjanil on. Ta on vahest liiga äkiline. Ta enne tegutseb ja pärast mõtleb, aga ta pole kunagi iseseisvalt koju tulnud. Mitte kuskilt. 
Mis siis ikka võtsin lapse koolikoti ja hakkadin koju tagasi minema. Ise olin jumala vihane ja pettunud, et selline asi aset leidis. Rääkisin temaga väga tõsiselt ja ta sai aru, et käitus valesti, aga teisipäevahommikul algas kõik uuesti. Tunnis kaasa ei teinud vaid istus vaiba peal. Jooksis garderoobi ja keeldus sealt klassi minemast, sest tema ootab emmet.. Oehhh! 
Kolmapäeval jama, neljapäeval jama, reedel.. Täitsa viis koolipäev ja mitte ühtegi jama! Sai ilusasti hakkama, tegi tunnis kaasa ja vahejuhtumeid polnud. 
Rääkisime õpetajaga terve nädala vältel väga pikalt ja põhjalikult, mis võiks need probleemid olla, miks laps koolis käia ei taha. Kõikide päevade jooksul jäi läbi kumama üks konkreetne teema: koolivalmidus. Laps võib ju 7-aastaselt kooli minna, aga kas on vaimselt selleks valmis? Jah, tal on lahtine pea ja ta on tõesti üliandekas matemaatikas ja kui ta tunnis kaasa teeb, siis saab ta hästi hakkama, aga üldine rezhiim on selle väikese, 7a poisi jaoks, ilmselt liiga suur koorem. Ei, ma ei õigusta tema käitumist. Ma olen täiesti poolt, et see ei sobi kooli ja olen seda ka öelnud. Oleme selle pisikese aja jooksul raiunud ühte ja sama tooni: koolis käimine ei ole kohustus vaid õigus. Jällegi- ta saab aru, aga ei praktiseeri neid nõuandeid, mida ma jagan, et päev mööduks kiiremini. Eks ta kombib piire ka veel, sest lasteaias lubati tal õppimisest mitte osa võtta, kui ta seda ei soovinud ja hakkas näitama, kui ätritunud ta on. Ma olen mitu korda kuulnud lauset: "Emme ma ei taha kooli minna, lasteaias oli palju parem." ja siis ma mõtlen endamisi, et ehk ongi asi selles, et koolis õpetaja ei luba ise otsustada, kas võtad tunnist osa või mitte, kuigi lasteaias seda tehti.. 
Praegu proovib ta sama rasva peal liugu lasta, aga koolis on teisiti. Mis siis teha?
Ausalt? Ma ei tea praegu. Iga hommik, kui ma poisi kooli viin, olen justkui sütel. Selline ärevus on sees, et jube. Reaalselt on selline tunne, et istu või garderoobis ja oota laps ära, et päev läheks probleemideta. Telefon on koguaeg juures ja iga hetk olen valmis kooli poole startima. Ma tean ju, et tal on raske kohaneda, aga paljalt paiga lapsi ei kasvata ja sellepärast ma olen ka hoiatusi ja piiranguid kehtestanud. See on suur probleem temavanuses laste jaoks üldse, kui keelatakse interneti kasutamine, aga minu poiss lööb käega ja ütleb: "Mul polegi vaja." 
Samas on ka see, et ma ei saa terve elu tema eest mõelda ja kui ma negatiivseid emotsioone kogeda ei lase, siis ongi see vati sees kasvatamine. Siiski ei peaks kool olema negatiivne kogemus. See peaks olema üdini positiivne ja hariv kogemus. Ma ei pane last kooli sellepärast, et ta PEAB seal käima, vaid sellepärast, et õpiks, areneks ja sotsialiseeruks. Lugesin ühte artiklit ükspäev (link) ja seal oli näpunäiteid lapse toetamiseks. Ma olen kogu tekstiga igati nõus ja olen ka kõike seda proovinud, aga tulemust nagu ei paista.. Või olen ma kärsitu? 
Igatahes, lasteaias käis tugiõpetaja kevadel. Jutt oli just Kristjanist, keda ta teiste poistega koos jälgis. Kui me rääkisime, siis ta hoiatas, et selline asi võib juhtuda, kuna programm on tema jaoks lihtne.. 
Koolivalmiduse osas pole ju ka muud teha, kui oodata. Ootamine on ootajale pikl ja ma tunnen reaalselt, et ma lähen peast halliks ja ega ma muud teha saagi, kui oodata. Õnneks on sotsiaalpedagoog ja klassijuhataja väga toredad ja me saame väga kenasti asjad lahti rääkida. Ainult poisiga on vaja veel kõvasti tööd teha, et ta saaks asjadest õigesti aru ja peaks reeglitest kinni.. 
Ja kogu selle jandi sees olles tunnen ma, et olen kohutav ema. Just- ma tunnen, et ei ole saanud lapse kasvatamisega hakkama, kuigi mulle on öeldud, et lapse iseloomu ümber ei kasvata. See on selline nagu see on.. 

Nii et kuidas sellega siis on: kas 7-aastane laps peab olema kooliküps ja kuidas aidata lapsel koolirezhiimiga kohaneda?