Kooliga kohanemine ja psühholoogi visiit.

Kirjutan taas koolist ja sellega kohanemisest. Postitus ei tule pikk, aga annan infot, mis meil vahepeal toimunud on ja ehk vabandab see väike kirjutis ka pikka vahet minu postitustes.. 

Minu esimese klassi lapsel on see protsess alles üsna alguses ja vahel ma lihtsalt ei tea, kuidas temaga käituma peaks. Olen olnud nii mõistev ja kannatlik, kui vähegi võimalik, aga nädala lõpuks on ikka "juhtmed lühises" ja täiesti tavaliste toimingute juures lähevad silmad märjaks ja usk olukorra paranemisse saab lihtsalt otsa. See on lihtsalt nii kohutav tunne, kui helistatakse koolist, et laps on läinud majast välja ja keegi ei tea, kus ta on.. Või lähen lapsele kooli vastu ja tema kükitab garderoobis.. Ma ju tahan, et tal läheks hästi ja et ta lõpuks mõistaks, et tasuta haridus on õigus mitte kohustus.

Eelnevatest postitustest on ilmselt läbi käinud see jutt, et ta on teistest elavam ja päris äkiline; et ta tegutseb enne, kui mõtleb.. Ja kui hääletoon, temaga rääkides, muutub tema jaoks ähvardavaks, siis lööb ta bloki peale ja ei kuula sõnagi sinu jutust. 

Eile ma tundsin küll, et minu jõud on selle koha pealt täiesti otsa saanud ja nii ma siis koolipsühholoogi poole pöördusin, et Kristjanist rääkida ja nõu küsida. Tahtsin lihtsalt teada, kuidas ma edaspidi käituma peaks ja noh.. Olgem ausad: ma tahtsin, et keegi mind natukenegi oma sõnadega julgustaks. 

Sain kõvasti mõtlemisainet ja nii mõnegi nipi, kuidas oma last aidata. 

Rääkisime pikalt ja põhjalikult, nii Kristjanist kui ka teistest lastest. Kui ta küsis, et millise lapse käitumine kõige rohkem sarnaneb minu enda  käitumisega, siis jäin vastuse võlgu. Ma polnud kunagi sellele mõelnud. 

Kõige meeldivam oli ikka kuulata Kristjani kohta ja mulle väga meeldis üks lause tema jutust. "Kui laps ei tohi vastu võtta otsuseid, mida peaksid tegema täskasvanud tema eest, siis miks ootavad täiskasvanud, et laps käituks nagu nemad?" Meeldis see lause mulle just sellepärast, et küll räägib õpetaja ja siis ka sots.pedagoog, et Kristjan ei või ise otsustada, kaua kestab tema koolipäev, aga samas peab ta käituma nagu väljaarenenud ajuga inimene, kuigi tema aju alles areneb. Ja mina muide ei teadnudki seda enne, et aju areng kestab 25nda eluaastani. Rääkisime rohkem sellest, kuidas ta lasteaias käitus ja kuidas ta koolis käitub. Et lasteaias võis ta tegeleda muude asjadega, kui õppida ei tahtnud, aga koolis pole see võimalik ja siis jalutab ta nö. solvumise märgiks klassist välja. Ja ma tunnistan, et ta on ikka väga kange, aga samas olen mina veel kangem.. 

Muidugi selle ka mainis kohe ära, et iseloomu ümber kasvatada pole võimalik ja pigem on asi selles, et ta ei oska oma emotsioone kontrollida. Sellest tuleb ka enamikel lastel see "enne tegutsen ja pärast mõtlen" käitumine. Ja selle tunnise vestluse lõpus ütles psühholoog mulle väga selgelt, et Kristjan ei ole "raske laps". Ta lihtsalt on andekam kui teised ja sinna polevat muud teha, kui tema andeid arendada. Ehk et mu laps on liiga andekas tavakooli jaoks. Kahjuks elame me väikelinnas kus erakoole pole ja seetõttu on vaja tema jaoks välja kujundada eriprogramm. Kogu psühholoogi jutt andis mulle sellise energialaksu, et ma tunnen taas, et teen õiget asja. Ehk ongi vaja vaadata raamidest välja, et saada üldpilt kokku.

Ja ma pean tunnistama, et Kristjan on mind väga palju õpetanud. Just selles osas, mis puudutab lastega suhtlemist ja nendega kannatlik olemist. 

Igatahes, ma tõesti loodan, et asjad lõpuks paranevad. Ja edaspidi üritan veidi rohkem meie igapäevaelu muresid ja rõõme teiega jagada.