Hakkasin täna hommikul juba mõtlema, millest täna kirjutan, sest teemasid, millest tahan ja saan kirjutada, on palju. Kui pakiautomaadist poiste spinnerid ära tõin ja Kristofer mulle hüüdis: "Jeeee, ma saan nüüd ka koolis teistega koos spinnerdada!", siis oli mulle kohe selge: Kirjutan täna asjadest ja inimsuhetest.
Juba lasteaiast peale hakkavad lapsed jälgima seda, millised mänguasjad kellelgi on või missuguseid riideid ta kannab. Mäletan ühte konkreetset seika kui Kristofer oli kuskil neljane. Läksin lapsele õhtul lasteaeda vastu ja kui riidesse panema hakkasime, siis teatas ta, et tema SEDA jopet enam selga ei pane. Olin üllatunud, sest see oli tema lemmikjope: monstertruckidega ja külge õmmeldud helkuritega. Küsisin siis, et milles asi, mille peale ta teatas, et keegi lastest oli talle lõunal õues pahasti öelnud. Kui ma küsisin, mida talle öeldi, langetas ta pea ja ütles kurvalt: "mind ei võetud mängu, sest mul ei ole Lenne jopet." Ausalt, ma olin šokis! Kuidas teab üks neljane, mis asi on Lenne?! Tema paneb lihtsalt riided selga ja vaevalt ta teab, mis sel hetkel need kõige popimad riidetrendid on. Palusin lapsel riietumisega jätkata ja läksin kasvatajalt koheselt aru pärima. Tema ütles ka, et mingi vastasseis neil (Kristofer, kaks poissi ja tüdruk) varju all oli, aga ta ei kuulnud, milles asi oli. Tema nägi lihtsalt, et Kristofer hakkas nutma ja jooksis minema. Kui ta ise Kristoferi käest küsis, siis poiss oli öelnud, et räägib ainult oma emmele.. Heakene küll. Rääkisin siis ise õpetajale, mida laps mulle hetk tagasi rääkis, ning tema oli ka imestunud. Küllaga tõdes ta fakti, et osad lapsed teadvat liigagi hästi, mis hetkel moes on ja vanemad olevat ka öelnud, et konkreetse riideesemega õue minna ei või.
Ei teagi, kas sellise asja peale nutta või naerda. Ühest küljest on ju tore, et laps teab, mis riietega võib õue ja millistega mitte- on kasvatajatel ka lihtsam, sest lapsi on rühmas palju ja kõik ei pruugi meelde jääda, aga.. Teisalt ma lihtsalt ei saa aru, millises keskkonnas need lapsed kasvavad, kes arvavad, et riided teevad inimesest inimese. Et see inimene ise ei ole midagi väärt, kui tal pole teatud marki riideid seljas.. Ja kes üldse on see inimene, kes õpetab oma nelja aastasele, et materiaalsus on tähtsam kui miski muu?
Sellel samal päeval, kui mu laps seda juttu rääkis, läksime kohalikku kaubamajja ja ostsin talle ühe Lenne jope. Sellega võib ka lapsi valedele arusaamadele eksitada, aga mul oli teda nii kurb vaadata. Hiljem, kui ta jope selga sai, ta silmad särasid ja ta ütles: "Nüüd võetakse mind ka mängu." Ja ma ikka ei suuda uskuda, et selline asi aset leidis. Olen rääkinud sellest ka teiste kasvatajatega ja mitte kellelegi ei mahu pähe, missugune mõistusega inimene õpetab lapsele materiaalseid väärtuseid.
Edaspidi on ka olnud olukordi, kui olen "sunnitud" ostma lapsele midagi poppi, et teised teda eemale ei tõukaks. Ma lubasin endale, et ma ei tee seda mitte kunagi, aga mõne koha peal olen ikka järgi andnud. Päris sellist asja ka ei taha, et laps oleks kurb ja seltskonnast välja tõrjutud.
Kui Kristofer hakkas koolis käima, siis hakkasime arutama, millist telefoni ta endale soovib. Põhiline asi, mida ta mulle koguaeg rõhutas, oli see, et see peab olema iPhone, kuna nii paljudel klassikaaslastel on see telefon. Mina muidugi ei teadnud sellest margist eriti midagi, et milline valida jne, sest olen olnud androidi usku ja tuline Sony austaja. Ostsin siis iPhone 4ja ja sellega tekkis uus probleem. Algul oli probleemiks see, et telefon on jama. Et teistel on suurema ekraani ja rohkema mäluga versioonid... See meeeeeeletu jauramine iga jumala päev, peale kooli, ajas mind lihtsalt hulluks!! Siis ma lõpuks ütlesin ka: Kui tahad paremat ja kallimat telefoni, siis teenid selle jaoks raha ise! Kohe oli virin otsas ja moka otsast siis mainis, et keegi nagunii tema sõber pole, kui tal selline luts on.
Võtsin ta enda kõrvale istuma ja hakkasime siis rääkima. Rääkisin talle sellest, kui palju olulisemad on inimesed ja kui vähemoluline on see, mis asjad neil on. Sa saad asendada asju, aga inimesi/sõpru mitte kunagi. Ma loodan, et kui mitte praegu, siis veidikese aja pärast saab ta sellest aru ja seab prioriteedid ise paika.
Ei teagi, kas sellise asja peale nutta või naerda. Ühest küljest on ju tore, et laps teab, mis riietega võib õue ja millistega mitte- on kasvatajatel ka lihtsam, sest lapsi on rühmas palju ja kõik ei pruugi meelde jääda, aga.. Teisalt ma lihtsalt ei saa aru, millises keskkonnas need lapsed kasvavad, kes arvavad, et riided teevad inimesest inimese. Et see inimene ise ei ole midagi väärt, kui tal pole teatud marki riideid seljas.. Ja kes üldse on see inimene, kes õpetab oma nelja aastasele, et materiaalsus on tähtsam kui miski muu?
Sellel samal päeval, kui mu laps seda juttu rääkis, läksime kohalikku kaubamajja ja ostsin talle ühe Lenne jope. Sellega võib ka lapsi valedele arusaamadele eksitada, aga mul oli teda nii kurb vaadata. Hiljem, kui ta jope selga sai, ta silmad särasid ja ta ütles: "Nüüd võetakse mind ka mängu." Ja ma ikka ei suuda uskuda, et selline asi aset leidis. Olen rääkinud sellest ka teiste kasvatajatega ja mitte kellelegi ei mahu pähe, missugune mõistusega inimene õpetab lapsele materiaalseid väärtuseid.
Edaspidi on ka olnud olukordi, kui olen "sunnitud" ostma lapsele midagi poppi, et teised teda eemale ei tõukaks. Ma lubasin endale, et ma ei tee seda mitte kunagi, aga mõne koha peal olen ikka järgi andnud. Päris sellist asja ka ei taha, et laps oleks kurb ja seltskonnast välja tõrjutud.
Kui Kristofer hakkas koolis käima, siis hakkasime arutama, millist telefoni ta endale soovib. Põhiline asi, mida ta mulle koguaeg rõhutas, oli see, et see peab olema iPhone, kuna nii paljudel klassikaaslastel on see telefon. Mina muidugi ei teadnud sellest margist eriti midagi, et milline valida jne, sest olen olnud androidi usku ja tuline Sony austaja. Ostsin siis iPhone 4ja ja sellega tekkis uus probleem. Algul oli probleemiks see, et telefon on jama. Et teistel on suurema ekraani ja rohkema mäluga versioonid... See meeeeeeletu jauramine iga jumala päev, peale kooli, ajas mind lihtsalt hulluks!! Siis ma lõpuks ütlesin ka: Kui tahad paremat ja kallimat telefoni, siis teenid selle jaoks raha ise! Kohe oli virin otsas ja moka otsast siis mainis, et keegi nagunii tema sõber pole, kui tal selline luts on.
Võtsin ta enda kõrvale istuma ja hakkasime siis rääkima. Rääkisin talle sellest, kui palju olulisemad on inimesed ja kui vähemoluline on see, mis asjad neil on. Sa saad asendada asju, aga inimesi/sõpru mitte kunagi. Ma loodan, et kui mitte praegu, siis veidikese aja pärast saab ta sellest aru ja seab prioriteedid ise paika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar