Töökasvatus või midagi sellist.

Kõik meie pere lapsed armastavad tööd teha. Kõiksugu pisitöödel on nad alati abiks. Mõnikord, kui laps tõesti aidata ei saa, siis on meil jama majas, sest ta kiusab, on pahane ja turtsub. Sellepärast on mul kõigile alati mingi töö varuks, kui ise toimetan, et nad oma paha tujuga teiste päevi untsu ei keeraks.

Kõige tavalisem töö poistel on puude lõhkumine. On inimesi, kes mind imelikult vaatavad ja ei tolereeri seda, et laps teeb tööd, aga mina sellest aru ei saa. Miks ei või laps oma kodu juures tööd teha? Kas see on etem, et ta istub hommikust õhtuni arvutis ja tapmismänge mängib? Meil on niigi see arvutimängude needus juba kodus sees ja sellepärast kasutan ma absoluutselt iga võimalust, et lapsed õue meelitada.
Kristjanile väga meeldib puid lõhkuda. Ta ise ütleb, et see on sellepärast äge, et kui ta tavaliselt saab millegi lõhkumise eest pahandada, siis puudega sellist asja pole.😄 Lehtede riisumisel teeme natuke lehesõda ja töö kulgeb endal ka lõbusamalt, kui lapsed juures toimetavad. Puude saagimisel saavad poisid omale väikesed oksasaed, millega väiksemaid oksi kenasti saagida ja seni pole veel öeldud, et neile see ei sobi. Muru niitmine on muidugi kõige suurem töö, sest maad mida niita on tohult, ning siis me teeme seda kordamööda. Minu arust ongi lapsel vaja osata elementaarseid asju. Puude lõhkumine, lehtede riisumine, okste saagimine, muru niitmine... Need on vaid mõned asjad, mida mu poistele teha meeldib. Ma leian, et laps ei tohi tööd karta, sest see annab aluse hilisemale töökultuurile.
Tüdrukutel tuleb see abistamisoskus iseenesest, vanemate laste eeskujul. Käivad oma pisikeste rehadega hunnikusse paar korda lehti tõmbamas või tõstavad paar peenemat halgu riita.. Ja mina kiidan alati. Kuskilt lugesin, et iga pisiasja eest pole vaja kiita, sest see annab lapsele mingisuguse vale signaali, aga päris ausalt: missugune see "vale signaal" on?? Last peab kiitma, sest tegelikult ei ole tema kohus (teatud vanuseni muidugi) aidata. Tema kohus on mängida- see on väikese inimese töö. 

1a11k. Kassandra aitab puid kärru tõsta, et need kuuri saaks viia

Kui ma ise laps olin, siis käisin isal palju abiks. Kui isa käis puid saagimas, siis olin mina see, kes neid riita ladus. Lõhkuma õppisin ka nii, et vedasime jäätise peale kihla. Temalt olen saanud ka oskuse puupakk ühe löögiga pooleks lüüa. 😀 Isa kõrvalt õppisin kasutama mootorsaagi ja trimmerit. Eks ma algul feilisin ka- pidin näpu peaaegu maha saagima ja trimmerdasin omal tenniste tallad katki, aga ega ma alla ei andnud. Ikka läksin jälle appi, kui haavad paranesid. Kui tööandja oli niitmisel juures, siis trimmerdada ma ei saanud, aga siis oli muruniiduk see, millega aitasin. 
Koolivaheaegadel, kui isa oli laudas öövalves, käisin ka ise abiks. Päeval pesime sõbrannaga lauda seinu ja aknaid ja öösel aitasin isal valvata, et rebased lauta sisse ei saaks. Sain palka ja kuhjaga mälestusi.
Kõige ägedam oli põllul kivide korjamine ja hiljem kartulivõtt. Õppisin isa kõrvalt traktori juhtimise selgeks ja ma olen täna nii rahul kui oma lastele räägin sellest, mida põnevat meie oma suvepuhkustel tegime. Aga tänapäeva lapsed... Mnjah. Alla 12.a lehti müüa ei või, põllul keegi vastu ei pea ja lauda ligi ammugi ei lähe! Mis nendest lastest ükskord saab?
Käisin oma poistega paar nädalat tagasi Tartus ja siis käisime sõbrannaga jäneseid toomas. Ja kui siis minu poisid lauda uksel seisid, siis oli küll naljakas: Kristofer pani nina kinni ja Kristjan ütles: "Mis ma pean SIIA sisse astuma? Oma jalanõudega?! Kilesusse pole siin?" 😅😅😅 Oh jah, linnalapsed!
Tänapäeva lapsed oleks justkui vati sees kasvatatud. Ühtegi tööriist näppida ei lubata. Kui laps lõikab näppu, siis joostakse EMOsse.. Kes meie ajal EMOs käis? Plaaster või side peale ja töö läks edasi.. Praegu on seaduseid juba nii palju, et last ei tohigi tööle rakendada. Ma mäletan, mingi aeg, kui mu poisid väiksemad olid ja vanaemal külas käisime. Poisid hakkasid ise omale võileiba tegema ja kui siis vanaema seda nägi! Pistis köögi poole ajama, ise karjus: "Kus sa annad lapsele noa kätte!?" Ma siis seletasin talle, et meie peres teevadki lapsed ise omale võikusid ja et teisiti sa võileiba teha ei saagi, kui noaga.
Aga selles mõttes olen ma rahul, et meie peres on töö au sees ja mingit seanaha vedamist või viilimist ei toimu. Kui on ülesanne kätte antud, tehakse see ära ja mitte keegi ei vingu. 😊