Kohutav nutukramp

"Laps tõmbab kopsud õhku täis, et nutma hakata, aga seda ei juhtu. Selle asemel näeb lapsevanem nutunäoga last, kes häält ei tee, ning ühel hetkel vajub ta kokku.."

Kirjutan teemast, mis võib olla pisut häiriv, aga mitte kellegi laps ei ole selle eest kaitstud.
Kõige esimene kokkupuude nutukrambiga oli mul siis, kui Kassandra oli umbes 7- või 8 kuune. Kristofer valvas õde, kes diivanil oma leludega mängis, sel ajal kui mina köögis toimetasin. Ühel hetkel kuulsin kõva mütsu ja selle peale jooksin tuppa. Tüdruk oli ennast voodi pealt maha rullinud ja ilmselt ehmatas, sest kui ma lapse sülle võtsin, vaatas mind oma klaasistunud pilguga ja vajus siis täie raskusega õla peale. Laps muutus täiesti "süldiks" ja kaotas teadvuse. Öeldakse, et nutukramp möödub minutiga, aga sel hetkel oli 10 sekundit ka ülipikk aeg. Siis ma ei teadnud seda ka, et kui lapsele näkku puhkuda, saab ta õhku ja tuleb teadvusele. Mina sain igatahes šoki. Võtsin lapse jalgadest kinni, keerasin pea alaspidi ja lükkasin talle näpud kurku. Sel samal hetkel hakkas ta nutma. Võtsin ta õigetpidi sülle- laps nõretas higist! Praktiliselt kohe jäi ta ka magama, aga mina ei suutnud terve öö uinuda, vaid jälgisin last.
Rääkisin sellest ka perearstiga, kes ütles, et 5% lastest kogevad seda kuni neljanda aastani. Ja kui need "hood" liiga tihedalt ei tule, siis pole vaja muretseda.

Peale nutukrampi on laps alati väga higine ja väsinud

Teist korda juhtus see siis, kui Kassandra oli 1a5k vana. Panin väikse vanni köögi põrandale, et teda pesema hakata. Laps istus ka juba tühjas vannis. Samal ajal, kui mina pesukaussi vannivett kogusin, läks vann koos lapsega ümber. Tõenäoliselt oli jälle ehmatus see, mis nutukrambi esile kutsus. Vajutasin ruttu kraani kinni ja tõstsin sülle täiesti loiu lapse, kel oli nutunägu peas, aga häält ei tulnud ja silmad olid tagurpidi. Hakkasin talle täest jõust õhku näkku puhuma. Paari sekundi pärast hakkas ta emmet karjuma ja taas nõretas higist. Kuna laps oli taas unine, siis jäi meil ka vannitamine katki. Rahustasin ta maha ja panin süles magama. 
Hiljem oli ka mõni kord, kus tekis nutukramp ja iga kord oli laps pärast seda meeletult higine ja väsinud. Teise eluaasta visiidil rääkisin taas perearstiga, kes ütles, et kui kramp on tihedamini kui kord nädalas, siis läheme uuringutele. Temal õnneks enam nutukrampi olnud pole, aga varasemad kogemused on mind selle koha pealt hellaks teinud. Alati kui ta haiget saab või kukub, võtan ta koheselt sülle ja rahustan maha. Hirm on kõige suurem siis, kui ma ise kuskil kaugemal olen ja issi/vanaisa lastega kodus on. Siis ikka korra vähemalt mõtlen sellele ja helistan koju ka, et kui peaks mänguhoos miskit juhtuma, siis teaksid kuidas käituda. Isa muidugi arvab, et olen paranoiline, aga  ma ise seda ei arva. 

Kristina, minu kõige noorem tütar, on ka seda kaks korda kogenud. Esimest korda 9- kuuselt ja teist korda alles hiljuti- kuskil paar kuud tagasi. Esimese korra sündmuste käiku ma päris täpselt ei mäleta, aga teine kord on meeles küll: Ronis preili laua peale ja siis uuesti alla. Mitu korda tõstsin teda alla ja ütlesin, et kukub, kui edasi ronib. Teda see ei huvitanud ja lasi sama soojaga edasi. Mingi hetk käis Kassandra tooli kiskumas ja nihutas selle seinast eemale. Kristina hakkas laua pealt alla tagurdama ja vajus seina äärde kägarasse. Temal ma tean kindlalt, et oli ehmatus, sest nuttu ei tulnud, aga nii kui alla vajus, läks pilt kotti. Jooksin pliidi äärest laua juurde ja võtsin ta vaikselt sülle, et liiga ei teeks (krabada ei tohi!). Hakkasin ühku näkku puhkuma ja jälle sama asi: preili nõretas higist! Võttis mul kõvasti kaelast kinni ja jäi õlale magama. Palusin isal oma toimetused ära lõpetada ja läksin temaga diivanile istuma..

Kui sellest lugeda, ei tundugi asi nii hull. Aga kui see toimub sinu enda silme all sinu lapsega, on asi hoopis teistmoodi! Kuigi, kõige olulisem on jääda rahulikuks, siis suudavad seda vähesed. Ja see 1 minut, mille jooksul laps teadvusele tagasi tuleb.. Andke andeks, aga mina ei kavatse lihtsalt oodata ja vaadata, kuidas minu lapse loid keha mingeid elumärke ei anna! Ja kas see on meditsiiniliselt tõestatud ka, et püsivaid tervisekahjustusi ei teki?