Plaanime augustis minu vanaema juurde külla sõita ja siis minu ema hauale ka küünal ja lilled viia, kellel 27.ndal augustil on sünniaastapäev. Sellega seoses hakkasin siin mõtlema: minu lastel ei olnud vanaemaga sellist suhet, nagu minul oma vanaemaga. Poistel tegi ta vahet ja tüdrukud ei ole teda näinudki. Aga ma olen siiski õnnelik, et neil on vanavanaema, kelle juures külas käia.
Igaühel meist on (olnud) vanavanemad. Pikad suvepäevad täis seiklusrohkeid päevi, natuke lolluseid, huvitavad tegemised ja avastused sugulastega- see kõik on mul veel üsna värskelt meeles. 😌 Minu vanaema on lihtsalt Maailma toredam ja lahkem vanaema. Tema kapipealses kausis oli alati kommi või küpsist ja tema riiulites olid (on) kõige huvitavamad raamatud. Ta suudab olla korraga kõigi jaoks olemas ka siis, kui maja on lapsi täis, aga samas suudab ta end ainult sinule pühendada, kui miski hinge vaevab või muu oluline jutt rääkida on. Ma ei kujutaks ettegi enda elu ilma vanaemata ja sellepärast on mul vedanud! 😊 Minu vanaema elas alevi lõpus ja nii sai lausa iga päev sinna jalutada. Ta on küll karm, aga õiglane ja ma arvan, et see mulle tema juures kõige rohkem sümpatiseerinud ongi. Mulle pole mitte alati meeldinud tema jutt ja oleme korra ka väga tõsiselt riidu läinud, aga siis tuli ta ise minuga rääkima, sest sai lõpuks aru, et käitus ülekohtuselt. Jah, ta on kange naine. Tohutult kange ja kergekäeliselt oma arvamusest või tõekspidamisest ei loobu. Ma arvan, et selle omaduse olen ma oma vanaemalt pärinud. 😄
Samas pole see kõigil nii hästi ja ilmselt on palju neid, kes ei saanudki oma vanaema tundma ja ilmselt on ka neid, kes ei tahagi teda tunda.. Kahjuks võivad osad neist ikka parajad nuhtlused olla. Ei taha küll nõnda öelda, aga mis teha, sest osade jaoks on see tõsi. Ja selle eest hukka mõista ei saa, sest iga lugu on erinev.
Kui minu ema sai vanaemaks, siis ta muutus. Heasüdamlikust ja lahkest inimesest sai "virisev vanainimene", kes a l a t i leidis midagi mille üle vinguda. Varem sain ma temaga tohutult hästi läbi ja võisin teda oma sõbrannaks pidada, aga kõik muutus siis, kui minul sündis laps. Igal võimalusel üritas ta mind maha teha, öeldes, et minu kasvatusviisid pole õiged või siis olen ma saamatu. Ta lihtsalt oli võtnud nõuks hakata mu esiklast enda "pilli järgi" kasvatama. Minu vahemärkused ja keelud polnud tõsiselt võetavad ja nii kuulsin ma üsna mitmel korral lauset: "Sina ju ei oska!".
 |
| 11.11.11 vanaemaga- Kristjan on vankris ja Kristofer kükitab |
Ja kuidas ma oleksin pidanud oskamagi, kui ta kohe sekkus ja targutama hakkas, kui midagi teisiti tegin? Kuigi tol hetkel olin ma ise juba ema ja tahtsin oma last ise kasvatada ja võib-olla ka oma vigade kaudu õppida, siis arvas mu ema, et teen ehk vigu liiga palju ja selletõttu panen lapse kannatama, nii et parem on ikka ise sama malli pidi lapselaps üles kasvatada, nagu ta seda oma lastega oli teinud..
Ükskord, kui meil jälle tõsisem jagelemine oli, ütlesin lõpuks mida ma tema survestamisest ja domineerimisest arvan. Loomulikult ta solvus ja mitu päeva minuga ei rääkinud. Ei teagi, mis see oli, mis mind suud lahti tegema sundis, sest üldiselt olen ma vaikne, aga ju siis oli see karjuv ebaõiglus, mis ajas kaane pealt. Ma üldiselt ju kannatasin kõk ära, mida minu pihta loobiti, olgu need siis sõnad või esemed, aga seda mu kannatuste karikas lihtsalt enam kannatada ei suutnud.. Olgu olgu. Ei taha üldse surnust pahasti rääkida, aga mulle tundus, et vanaemaks saamine andis talle võimaluse oma unistusi lapselapse peol teoks teha. Mina ju ka õppisin kokaks, kuigi ema surus peale, et läheksin õmblejaks, kuna see oli tema eluunistus. Mind aga õmblemine ei huvitanud ja seepärast ma kutsekooli sisseastumisele minnes ei öelnudki talle, mis ameti ma valin..
Aga tegelikult olen ma tänulik kõigi nende õppetdide eest, mida mu ema ja vanaema mulle õpetanud on. Ma tean, et südames tahtis mu ema ikka kõige paremat, aga tol hetkel lihtsalt ei paistnud see välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar