Vetelpäästjad meie rannas- kellele neid vaja on?

Esiplaanil tüdrukud, tagaplaanil poisid

Käisime lastega täna rannas. Plaanisime minna juba hommikul, kuid arvasin, et vesi ehk jahe ja pakkusin välja, et läheme peale lõunat, siis on vesi kindlasti soe. Helistasin ka vennale, et tulgu appi lapsi vaatama, sest üksi nelja hullumeelsega on paras katsumus ja kaks pead on ikka kaks pead. 😊 Jõudsime randa. Inimesi oli vähe: Paar täiskasvanut, kes end suurte puude varjus vihma eest kaitsta üritasid ja samal ajal oma vees hullavaid lapsi jälgisid. Vihma kergelt tibutas, aga meie sellest välja ei teinud, sest mis see väike vihm siis ikka ära ei ole? Pole me keegi suhkrust tehtud ja nii saidki lapsed end kibekiirelt riidest lahti ja tormijooks vee poole algas. 
Lugesin poistele veel sõnad peale, sest nad kipuvad väiksemate juuresolekul oma jõu- ja ilunumbreid näitama ja siis hakkavad väiksemad järgi proovima, kes paraku esimesel korral edu ei saavuta.
Vesi oli ikka megasoe! Läksin ise ka vette ja no tõesti- nagu supp! Kassandra tahtis mulle järgi tulla ja hüüdsin talle, et emme tuleb lähemale, aga juba oli ta puusadeni vees ja hakkas "ujuma" nagu ta seda koduaias, basseinis, teeb. No ei läinud hästi. Väljas oli tuul, vihma sadas ja vesi lainetas Kassandra sattus segadusse ja hakkas rahmeldama, ning vajus korraks vee alla. Olin selleks hetkeks juba tema juures ja vend, kes, kaldalt vette tormanud oli, tõstis ta veest välja ja andis mulle sülle. Preili oli krutsikeid täis ja tahtis veel. Mina seevastu sain mega ehmatuse osaliseks, AGA!!! Selles loos on üks suur AGA!
Tulime Kassandraga veest välja, kes muidugi jonnis, kuna ta tahtis veel "ujuda", aga kuna mina sain ikkagi mega ehmatuse, siis otsustasin, et kogun end kaldal. Palusin vennal poiste järgi vaadata ning uurisin tüdrukutega ümbrust. Vetelpäästjad (vist 2 või 3 inimest) jalutasid oma tavaariga (vihma eest?) peitu eemal asuvasse "putkasse", mis nende tornist päris mitmeid meetreid eemal asus. Minu teada peab üks neist  v ä h e m a l t  olema koguaeg valves ja nähtaval ja kohvi ning pissipausid toimuvad vahetustega.. Või teab keegi teisiti? Peale selle peaks konkreetselt Türi tehisjärve ääres vetelpääste tööaeg kella 18 paiku lõppema, kui samad tööajad on nagu eelmisel aastal. Nemad aga istusid seal putkas oma tassikestega ja korraks astus üks neist ukse peale, kiikas ringi ja istus tagasi sinna, kust püsti oli tõusnud..

Mind hakkas huvitama, kellele neid vetelpäästjaid õieti vaja on? Ja ma ei räägi praegu sellest, et meil oleks võib-olla nende abi vaja läinud. Ei, meil ei olnud üldse hull see asi, kuigi uppumisoht tekib sekunditega ja kogu see protsess toimub megakiirelt ja pead olema tohutult kiire reageerimisega, et inimene veele oma elu ei kaotaks. Mina sain ise hakkama. Kassandra tohutult suur pluss on see, et ta oskab vee all hinge kinni hoida ja ei hakka vett sisse ahmima. Kuigi me tegelikult ei tea, kuidas inimene hädaolukorras käituda võib, aga tema on vähemasti basseinis selle selgeks õppinud, et kui on pea vee all, siis suu on kinni ja hingata ei tohi. Bassein on meil suur ja seal sees on ta ujumise selgeks saanud. 👍😉
Aga tagasi teema juurde: ma märkasin, et sel hetkel, kui meie minema hakkasime (umbes kella 16.50-17.00 paiku) tuli järve äärde lasteseltskond, kellest osadel olid kaasas ujumiseks vajalikud abivahedid (rõngas, musklid). Vetelpääste istus ikka oma pisikeses putkas, eemal veest ja piiratud vaateväljaga. Laste juures ma täiskasvanuid ei märganud (kuigi võin ka eksida nüüd), ning siin ongi see aga: Kes vastutab, kui lapsed tulevad omapäi randa ja satuvad, oma ujumisoskusi üle hinnates, uppumisohtu, AGA vetelpääste on nii kaugel, et ei jõua õigel hetkel? Kes võtab süü? Mille jaoks on meil vaja selliseid vetelpäästjaid, kes valivad endale ise töökorralduste täitmiseks sobivaid istumiskohti, tööaegu ja hullemal juhul ka päästetavaid? See on ju ilmselge iga laps oma vanema vastutusel, kui randa minna ja nutitelefonid tuleks kindlasti autosse/koju jätta, ning lapsi tuleb konkreetselt kullipilguga jälgida. Aga uppumisohtu ei satu vaid lapsed. Kes siis aitab, kui mõni täiskasvanu satub sellisesse olukorda? Näiteks, kojamees peab tööd tegema iga ilmaga. Tema ei saa valida, mis ilmaga ta hoone esist korrastab. Mille poolest vetelpääste nüüd teistmoodi on? Kui rannas lehvib roheline lipp, seal on inimesed (kasvõi 2!), aga vihma sajab, siis temal ei ole õigust otsustada, et nüüd on kõik ja siis minema minna.
Eelmisel aastal oli meil pidevalt probleem sellega, et vetelpäästjad ei suutnud oma silmi nutitelefonidest eemal hoida..
Tööle tuleks võtta ikka inimene, kes on sellel alal pädev, sest minule tundub, et käiakse ja "tiksutakse" oma tunnid täis, et lihtsalt palk jookseks. Kellele selliseid vetelpäästjaid vaja on?

Pildilt puudub Kristina, kes sel hetkel
enam vette tulla ei soovinud.

Hoolimata meie väiksest insidendist oli meil ikka lõbus ja tore. Päike küll ei paistnud ja vihma sadas, aga see ei teinud kellegi meelt kurvaks. Kristofer ja Kassandra magavad, teised vaatavad rahulikult multikaid. Lapsed on väsinud, aga rahul ja see ongi kõige tähtsam. 💓