Ma pole kunagi näpuga järge ajanud, mis on see õige vanus, millal on õige aeg laps lutist võõrutada ja seetõttu olen kõikidel oma lastel lasknud selle suure otsuse ise teha. Kristina (2a2k) on nüüd ka täiesti lutivaba, aga seda hoopiski mitte enda vabal tahtel. Kuidas see meil õnnestus, seda saad lugeda järgnevas postituses.
Juhtus nii, et mõned päevad tagasi kadus ära Kristina lutt. Tegelikult on see nii palju kordi ära kadunud, aga alati on ta mingi aja peale taas üles leitud või olen lihtsalt uue ostnud. Seekord nii ei läinud. Olime reaalselt maja pea peale pööranud ja minu hirm läks aina suuremaks, mida rohkem õhtu poole liikus kell. Ainus mida polnud, oli lutt. Jäljetult kadunud! Ja siis mõtlesin ma "aitab!" Ma olen väsinud sellest meeletust luti otsimisest ja otsustasin, et nüüd on selle perioodi lõpp.
Päeval ta lutti ei küsinudki, vaid magama minekuga oli trall. Lihtsalt istus voodis ja karjus monotoonsel häälel: "Emme anna könnu!"
Mina ütlesin talle, et kui ta soovib lutti, siis peab ta selle ise üles otsima. Kuna ta pole eriline otsija ja loodab pigem teistele, siis rahunes suhteliselt kiiresti maha ja jäi magama.
27nda öösel oli kõik ideaalne: Jõi õhtul oma tavapärase piima ära, pani ise pidzhaama selga ja ronis voodisse. Praktiliselt kohe ka uinus ja kui mina magama läksin, siis norskas. Kella 3-e paiku koputas ta mulle vastu pead ja siis ma mõtlesin, et nüüd hakkab pihta.. Ei hakanud! Ütles hoopis, et käis pissil ja soovib kaissu. Mässis end minu teki sisse ja jäi kohe magama tagasi. Ei mingit luti küsimist, ega jauramist! 👏👏👏 Hommikul ärkas hea tujuga ja terve päeva jooksul ei teinud lutist juttugi. Kui vanaisa küsis, et kus lutt on, siis vastas nii muuseas: "kadunud".
27nda öösel oli kõik ideaalne: Jõi õhtul oma tavapärase piima ära, pani ise pidzhaama selga ja ronis voodisse. Praktiliselt kohe ka uinus ja kui mina magama läksin, siis norskas. Kella 3-e paiku koputas ta mulle vastu pead ja siis ma mõtlesin, et nüüd hakkab pihta.. Ei hakanud! Ütles hoopis, et käis pissil ja soovib kaissu. Mässis end minu teki sisse ja jäi kohe magama tagasi. Ei mingit luti küsimist, ega jauramist! 👏👏👏 Hommikul ärkas hea tujuga ja terve päeva jooksul ei teinud lutist juttugi. Kui vanaisa küsis, et kus lutt on, siis vastas nii muuseas: "kadunud".
Tänaseks on Kristina lutivaba olnud terve nädala ja enam juttu ei tee. Ei küsi tuttu minnes ja öösel jonniga ei ärka.
Olgugi, et soovitatakse beebile lutti üldse mitte anda, olen mina seda meelt, et iga lapsevanem ise otsustab. Minu kogemused on kõik ühtmoodi tooniga: lutist võõrutamine ei ole õudusunenägu, kui laps selleks vaimselt valmis on.
Mis kogemused teil luti andmisega ja sellest võõrutamisega on ja kui vana oli laps, kui ta lutist võõrdus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar