Saate salvestus ja taksosekeldus.

Käisime poistega eile saate "Suur Komöödiaõhtu" finaalosa salvestusel. Ilmselt poleks me sinna muidu läinudki, sest päev oli laste jaoks tohutult väsitav, aga kuna ma võitsin piletid, siis käisime ja vaatasime üle, kuidas see saade valmib. 😊 

Umbes poolteist tundi enne rongile minekut hakkas Kristofer kurtma, et tal on paha olla. Ütlesin talle, et peab kindlalt otsustama, kas tuleb või mitte, sest facebookis võitsin ma 2 piletit, aga Kristoferile ostsin ma osta.ee-st pileti ja sel juhul oleks saanud pileti kiirmüügi hinnaga maha müüa. Huvitav tähelepanek oli see, et nädal varem vaatasin hindu, siis oli finaalsaate pileti hind 12€, aga 8ndal ostes oli pilet 15€. Samas ma tean, et kui ta on ootusärev ja ei tea, mis teda ees ootab, siis tal lähebki süda pahaks. Igatahes. Kell 12.15 ta lõpuks otsustas, et tuleb ikka kaasa. Panime riide ja läksime rongile. Kristjani jaoks on rongisõit kohutavalt raske, sest ta lihtsalt ei oska paigal istuda! Tal on ko-gu-aeg vaja joosta, askeldada, niheleda ja mis iganes veel. 75% sõidule kuuluvast ajast istus ta reaalselt rongi wc-s ja mängis veega.. Lõpuks, kui ta välja tuli, siis ütlesin kurjal häälel "Istu paigal!". Selle peale ilmselt ehmatas ja jäi ülejäänud ajaks oma toolile istuma. Tallinnas käisime läbi Cirkle K tanklapoest ja poisid said pirukaid. Minul oli hädasti üht kohvi vaja. Seisime väljas, mina jõin kohvi, lapsed sõid pirukaid.. Siis otsustasin, et paras aeg takso kutsuda. Ma sõidan Tallinnas alati Euro taksoga, sest mulle meeldib nende teeninduskvaliteet ja muidugi hinnakiri. Ooteaeg oli 5 min, aga põhimõtteliselt peale helistamist oli auto nina all. Ütlesin aadressi ja läksime. Takso sõitis Viimsi keskuse ette ja juht küsis tugeva venekeelse aktsendiga: "Sjia tjahtsite?" Mina: "Ei, rohuneeme 1/7" Taksojuht võttis oma iPadi ja hakkas kaarti vaatama, ise pomises: "Tak, sjuda, sjuda, sdes. " Pani oma kaardi kinni ja sõitis edasi. Jõudis lõpuks sihtpunkti, tasusin, tänasime ja läksime sisse. Salvestus algas paar minutit peale kella 16, aga soovituslikult pidi 15 min. varem kohal olema. Kristoferi pilet skänniti telefonist ja mina sain dokumendi esitamisel enda ja Kristjani nimed kirja. Seisime siis rahva sekka ja hakkasime ootama, millal stuudiosse lastakse. Ühel hetkel ütles Kristofer, et tal on väga paha olla ja iiveldab. Palusin tal 10 palli süsteemis oma enesetunnet hinnata, tema vastus oli 11. Jooksime uksest välja, poiss hoidis samal ajal suud kätega kinni, ning ühe prügikasti juurde jõudnuna, pani keti maha. Pühkis suu ära, loputas veega ja läksime sisse tagasi. Ütles, et on natuke parem, aga jooksis siis uuesti välja. Sel hetkel enam midagi ei tulnud- tal oli lihtsalt värsket õhku vaja. Ta ei kannata autosõitu ja Mynthonid said meil poole tee peal otsa. 

Inimesed lubati stuudiosse ja selleks hetkeks, kui meie kord oli kardinate vahelt stuudiosse astuda, polnud istekohta enam valida ja istuda tuli suure kaamera varju, kus eriti miskit näha polnud ja enamus sellest salvestusest sai meil vaadatud selle sama kaamera ekraani pealt. Aga ikkagi oli lahe!

Sai nalja ja tantsu ja kõige olulisem oli ju see, et lapsed nägid, kuidas üks saade valmib ja oma lemmikuid nähti reaalselt. Kes saate võidab, seda ei teagi, kuna finaalsaates toimub rahvahääletus.

Kes finaalis omavahel mõõtu võtavad, selle jätan üllatuseks, aga filmiti kaks võimalikku lõppu. Võitja selgumisel pannakse õige lõpp saatele otsa. 😉 

Salvestus lõppes kella 18 paiku ja siis sai pilte ning autogramme oma lemmiku(te)ga. Poisid olid väga põnevil ja algne plaan, saada ainult kahe oma lemmiku autogramm/pilt, ei pidanud paika ja küsiti kõigilt, kes kohal olid. Tegime pilte, rääkisime näitlejatega juttu ja lapsed olid väga rahul. See oli see osa, mille nimel nad tervelt 2 tundi tohutut lärmi kannatasid. Tasus ära. 😉

Kell 18.18 olime lõpuks maja ees ja mina hakkasin taksot kutsuma, et 19:30 rongile jõuda. No see oli paras teater!! Euro takso pani mind 15min (!!!) ootele ja kui uuesti kuuldavad olime, siis tädi teatas, et vabasid autosid pole. Tühja kah! Tänasin ja võtsin uue numbri- sama jutt, aga ootama kaua ei pidanud. Kolmanda numbriga oli täpselt sama olukord-vabasid autosid pole! No mida kuradit!? 😒 Helistasin kokku 7me (!!!!) erineva numbri peale ja viiel numbril võttis vastu sama dispetšer ja teatas: "Te juba helistasite, MEIL EI OLE VABA AUTOT!" No sel hetkel olin ma juba nii vihane, sest 19:30 rongist olime selleks hetkeks juba maha jäänud. Lastel oli külm ja tuul oli megatugev. Minu enda sõrmed olid jäätumas ja numbrite valimine üha keerulisem. Helistasin siis uuele numbrile (I.R Takso). Võttis vastu noor naine ja teatas:" Kaua te helistate, meil pole vaba autot! ILUSAT ÕHTUT!" Ja siis oli mu mõõt täis ning ma käratasin: "Kurat küll, nalja teete või!? Kuradi Tallinna linn ja mitte ühtegi vaba autot?? Minge pe**e oma ilusa õhtuga!!" No ei olnud just kõige õnnestunum sõnade valik, aga ma olin lihtsalt nii vihane!
Et viimasele, 22:02, rongile jõuda, võtsin poistel käest kinni ja kõndisime Viimsi keskuse bussipeatusesse. Kuna mina ei oska Tallinna bussiplaane lugeda, siis küsisin ühe naisterahva käest, kes ära seletas ja 2min hiljem istusime A1 peal suunaga Hobujaama. Viru keskuse juures läksime maha ja jalutasime vanalinna poole. Poisid tahtsid küll taksot, aga mina olin taksofirmade peale juba nii vihane, et rohkem ma ei tahtnud helistada ja nii rikas ma pole, et Tulika taksoga sõita. 😂 Õhtupimeduses polnud lapsed nagunii Tallinnas olnud ja sel ajal, kui me kõndisime, imetlesid nad kõiki neid tulesid, mis jõulude eel välja on pandud. Astusime MacDonaldsist ka läbi, lapsed said lasteeined ja siis kõndisime rahulikult  Balti jaama. Tee peal rääkis Kristofer, et tal on nii kahju, et Põlva purustajaga (Kait Kall) pilti ei saanud. Lohutasin teda, et vähemalt sai teiste lemmikutega pilte ja pole hullu- küll tekib teine võimalus. Jaamas ootasime rongi kuskil üle tunni aja ja kui poisid lõpuks rongi sisse läksid, siis oli meil kõigil kergendus. Lõpp hea, kõik hea! Lapsed arvasid, et me magame viimase rongi ka maha ja jäämegi Tallinna. 😂
Kui rong oli Männikult juba läi sõitnud, kadus Kristjan jälle ära. Oli kohe päris tükk aega ära ja mina hakkasin muretsema, sest mul on koguaeg selline tunne, et laps läheb võibolla valesa kohas maha. Vahetult enne Kohila peatust läksin vaatama, kus ta on ja mis ma näen: tema rääkis Kait Kalliga juttu! Rong jäi seisma, "Põlva purustaja" lõi poisile plaksu, noogutas mulle ja astus rongist välja. No mis asja!? Ütlesin Kristjanile, et oleks võinud Kristoferile ütlema tulla- ehk oleks poiss oma igatsetud pildi saanud.. 😃

Aga jahh- kuidas on see võimalik, et terves Tallinna linnas ei ole seitsmel taksofirmal mulle Viimsisse ühte autot anda või mängis rolli pigem asukoht, kuhu ma taksot soovisin?!?!

Suur komöödiaõhtu on eetris neljapäeviti kell 20.00 Kanal 2-s 😉