Translate

15. nov 2017

"Pole hullu, verd ei jookse."

Kassandra jooksis täna Kristinale sedasi otsa, et nina sai haiget. Vaatasin üle, puhkusin peale ja ütlesin: "Pole hullu, verd ei jookse." Tema läks rõõmsalt mängima ja mina tabasinj end mõttelt: Nelja lapse emana ei tee ma sellest suurt numbrit, kui lapsed kokku jooksevad, kukuvad vms, kui vigastusi ei teki ja verd ei nirise, aga oleks ma tütrele sama asja öelnud ka siis, kui ta oleks olnud minu ainuke laps.. ?


Ilmselt mitte. Ma oleks temaga kohe kindlasti emosse jooksnud, või siis perearsti liinile helistanud. Kust ma seda tean? Noh, ka mina olen olnud esmaemme ja seda mitte kaua aega tagasi. Olen kuulnud inimesi rääkimas, et siis läheb lihtsamaks kui laps hakkab kõndima. No ei! Minu jaoks oli see periood, kui Kristofer oli just käima õppinud, äärmiselt stressirohke. ma põhimõtteliselt jooksin tal järel, käed selja juurde välja sirutadud, et ta jumala eest ei kukuks! Ütleme nii, et praegu seda siia kirjutades võttis kerge muige suule, aga sel hetkel olin ma ähmi täis ja kuigi ma teadsin, et väiksed vopsud ja kukkumised ja mahaveeremised ja näppude igale poole vahele jätmine on üks osa kasvamisest ja avastamisest, siis käsi püsti, kes oma lapsega selliseid asju kogeda tahab? 😄 Pealegi on esmakordsetele vanematele iga kogemus (ka negatiivne) esmakordne ja paljud ei teagi kuidas käituma peab ja siis jooksevad EMOsse. Ja ma olen tuttavalt, kes töötab EMOs,  kuulnud ikka päris mitut "huvitavat" olukorda. No näiteks: Laps lõikas näppu ja ema ei saanud plaastrit peale panna, sest ta ei teadnud, millega seda haava puhastada; Laps kõrvetas keele ära ja ema ei teadnud, mida sinna peale panna tohib; Laps lõi lihahaamriga vastu näppe ja ei saamud kätt liigutada. (Hiljem muidugi selgus, et käsi oli terve).
Küsimus pole siin isegi selles, kuidas sa oma last aidata saad vaid ka selles, et esmaemmesid tambitakse igas valdkonnas, sest millegi pärast arvavad paljud 2-3-4 lapsega emad, et nad on paremad ja nende "kohus" ongi "targutada".
Ja mul on äärmiselt kahju nendest noortest emadest, kes käivad erinevatest foorumitest ja gruppidest abi küsimas ja peavad taluma mõnitamist. Keegi ei ole ju sündinud meister! Lihtsalt ongi nii, et kogemused tulevad töö käigus. Ka eksimused õpetavad ja kuigi sa võid end mõnda aega süüdi tundi, see tunne läheb üle. Täislikku vanemat, kes suudaks oma last kõige selle eest kaitsta, mis talle haiget võib teha, lihtsalt ei ole, sest absoluutselt kõik siin ilmas võib haiget teha.  Ajaga sa õpid lihtsalt eristama valust tekkinud nutte (jah, on erinevad nutud); Sa õpid aru saama, milliste vopsudega tasub emosse minna, milliseid saab kodus pai ja musiga ravida. Ja kõige tähtsam: sa õpid aru saama sellest, millal laps on päriselt haiget saanud ja millal ta simuleerib. 😆
Ja sama on ka nende abipalvetega. Lõpuks õpivad kõik vanemad, kas abi tasuks saada Dr. Google'i käest, Facebookist, Perekoolist (kuigi sinna ei läheks ma vist viimases hädas ka), perearsti nõuandetelefonilt või Erakorralise meditsiini osakonnast. Üsna lihtne on ju hukka mõista, aga aidata suudavad vähesed. Pigem tasuks kohe numbrile 1220 või 112 helistada, kui kuskilt grupist abi küsida, sest kui suur see tõenäosus ikka on, et mõni arst sulle vastab/nõu annab? 
Ja erinevates gruppides olen mina tähele pannud, et kõige suuremad "targutajad" on just nimelt mitme lapsega emad. Siis on küll mul päris mitu korda peast mõte läbi käinud, et huvitav kas tema pole kunagi siis esmaemme olnud? Lihtsalt mõnes kohas olen ise neile tarkadele vastu kirjutanud, et küsiti arvamust/nõu mitte luba. Ja eks see paraku nii ongi,et kui pole usaldusisikut, kelle käest lastega seotu kohta abi/infot küsida, siis on targem oma perearstiga rääkida.
Kui Kassandra sündis, olid poisid juba nii suured, et beebimajandus oli meelest läinud ja eks ma ikka jäin mõne asjaga veidi hätta. Igakuisel beebi ülevaatusel rääkisime juttu, küsisin ja sain vastused.  

Ja koolilastega on tegelikult samamoodi. Kuidas ma saan aru, kas laps mängib simulanti või ta on päriselt haige? Eks see vahet tegemine tuleb ka ajapikku. Kristofer on näiteks ise mulle öelnud, et eelmine aasta jätsin ma teda paar korda koju, kui tal tegelikult midagi viga polnud vaid ta lihtsalt tahtis magada. 😅 No pettis ära, sest mina olen jätnud teda koju ainult siis kui ma olen aru saanud, et ta on haige või tunneb end halvasti. Vot aga sel aastal need naljad enam läbi ei lähe. Nüüd ma saan juba päris hästi aru, kas laps ikka tõsiselt puhkepäeva vajab või ainult poppi tahab visata. 
Jah, ka mul on selline tunne mõnel hommikul, et jätaks lapsed koolist ja lasteaiast koju ja, lihtsalt magaks sisse, aga kui ma mõtlen sellele, mis trall siin päeval pihta hakkab, ajan end püsti ja vean kohvitassiäärde. 😅😅

Kuidas Teie hakkama saite esimese lapsega ja järgmistega võrreldes?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar