Igas peres, kus on vähemalt üks laps, on päevas mitu korda koristamine juba tavaline ja selle peale ei vaata keegi imelikult. Vahest on nii, et üks laps suudab hakkama saada suurema segadusega, kui näiteks neli-viis last, aga tavaliselt kehtib ikka reegel, et mida rohkem lapsi, seda suurem segadus.
Meie kodu on vist küll koguaeg segamini. Lõputu hommikust õhtuni koristamine, aga kasu mitte mingisugust, kui just õhtul hilja ei korista. Siis püsivad toad hommikuni korras. Ma tean juba enda lapsepõlvest seda, et kõik olid kärmed mängima, aga kui koristamiseks läks, siis valgusid lapsed laiali. Ja siis tuli ema. Pasundas nii, kuis torust tuli: "LAPSED KORISTAMAAAAA!" Ja terve punt oli ühe hetkega koos ja lasid kätel kibekiirelt käia.
Mina ei ole selline ema. Mina ei taha laste peale täiest kõrist röökida. Eks aegajalt ikka tõstan häält, aga see on hoopis midagi muud, kui nende peale röökimine. Ja enamasti on hääle tõstmine seotud muu kui koristamisega.
Olgem ausad- mida see päriselt annab? Laps ei hakka ju sellepärast koristama, et sa käsid. Ta koristab, sest ta kardab. Ja mina seda ei taha. Meil on lastega väga usalduslik suhe ja pingevaba läbisaamine. Nad räägivad mulle kõigest ja see on minu jaoks väga oluline. Seda usaldust ära kaotada ei taha ma mingil juhul ja nii või teisiti olen ma arvamusel, et hea sõnaga saab rohkem, kui kisa või vitsaga.
Olgem ausad- mida see päriselt annab? Laps ei hakka ju sellepärast koristama, et sa käsid. Ta koristab, sest ta kardab. Ja mina seda ei taha. Meil on lastega väga usalduslik suhe ja pingevaba läbisaamine. Nad räägivad mulle kõigest ja see on minu jaoks väga oluline. Seda usaldust ära kaotada ei taha ma mingil juhul ja nii või teisiti olen ma arvamusel, et hea sõnaga saab rohkem, kui kisa või vitsaga.
Aga toad on ikka segamini..
Ma ei saa aru, millal sai poistel koristamisest villand? Neil oli mingi aeg see periood, kus nad hullult tahtsid koristada ja toad olid mänguasjadest täiesti puhtad ja seda iga päev hommikust õhtuni. Peale mängu koristati tuba kohe ära ja "igaks juhuks" käidi veel tolmuimejaga tuba üle. Oeh, good old days!
Praegu on mingi selline periood, et segamini tuba on cool ja see tähendab, et ka riideid võib visata igale poole. Põhimõtteliselt sinna, kuhu riided maanduvad, nad käivadki. Olgu see siis mänguasjakirst, voodialune, kirjutuslaud või aknalaud..
Tüdrukud teavad ja saavad aru mu jutust, et oma lelud korjatakse ise kokku, aga siis kui mängud läbi, on plikad kadunud. Siis on tekkinud tohutu isu ões batuudi peal hüpata, kiikuda või näiteks lilli kasta (seda viimast on hädasti vaja teha, aga peale koristamist näiteks). Nii ma siis käin ja kordan, nagu katkine grammofon, iga jumala päev, et oma asjad peab ISE ära koristama. Vahest tehakse seda ilma mitu korda ütlemata, vahest pean toa uksel seisma ja valvama, et kõik ilusti korda saaks. Naljakas on vaadata, et muidu nii energilised ja elavad lapsed on järsku nii väsinud ja unised.
Eks ma kipun päris palju laste eest või lastega koos koristama, aga ma tean, et see viimane variant annab lastele eeskuju ja paneb neid tundma, et oma asjade koristamine pole mingi tüütu kohustus, vaid tema panus ühisesse eesmärki- puhtasse kodusse.
Koristamine on lapsele tegelikult ka kasulik tegevus. See aredab kohusetunnet ja aja planeerimise oskust. Iseenesest võiks juba kolmene teada, et oma mänguasjad korjab ta ise kokku. Seda tehakse ka lasteaias, sest õpetajal ei jäägi muuks aega, kui tea peaks hakkama kõigi laste tagant alailma koristama. Aga küsimus, mis vanemaid vaevab, jääb ikka: Kuidas ikkagi saada oma laps koristama?
Ilmselgelt tuleb alustada kõige lihtsamatest asjadest, nagu näiteks tolmu võtmine ja asjade korda sättimine. Kindlasti tuleks last ka kiita, kui ta on talle antud punktid täitnud.
Ja loomulikult algab kõik eeskujust. Kui suurem(ad) ees ei korista, siis ei ole väiksema(tel) kellegi pealt ka õppida.
Ütleme nii, et see ei ole vanemate laiskus, kui nad lastel oma tuba ise korda teha käsivad. Pigem on see harjutus iseseisvaks eluks.
Tüdrukud teavad ja saavad aru mu jutust, et oma lelud korjatakse ise kokku, aga siis kui mängud läbi, on plikad kadunud. Siis on tekkinud tohutu isu ões batuudi peal hüpata, kiikuda või näiteks lilli kasta (seda viimast on hädasti vaja teha, aga peale koristamist näiteks). Nii ma siis käin ja kordan, nagu katkine grammofon, iga jumala päev, et oma asjad peab ISE ära koristama. Vahest tehakse seda ilma mitu korda ütlemata, vahest pean toa uksel seisma ja valvama, et kõik ilusti korda saaks. Naljakas on vaadata, et muidu nii energilised ja elavad lapsed on järsku nii väsinud ja unised.
Eks ma kipun päris palju laste eest või lastega koos koristama, aga ma tean, et see viimane variant annab lastele eeskuju ja paneb neid tundma, et oma asjade koristamine pole mingi tüütu kohustus, vaid tema panus ühisesse eesmärki- puhtasse kodusse.
Koristamine on lapsele tegelikult ka kasulik tegevus. See aredab kohusetunnet ja aja planeerimise oskust. Iseenesest võiks juba kolmene teada, et oma mänguasjad korjab ta ise kokku. Seda tehakse ka lasteaias, sest õpetajal ei jäägi muuks aega, kui tea peaks hakkama kõigi laste tagant alailma koristama. Aga küsimus, mis vanemaid vaevab, jääb ikka: Kuidas ikkagi saada oma laps koristama?
Ilmselgelt tuleb alustada kõige lihtsamatest asjadest, nagu näiteks tolmu võtmine ja asjade korda sättimine. Kindlasti tuleks last ka kiita, kui ta on talle antud punktid täitnud.
Ja loomulikult algab kõik eeskujust. Kui suurem(ad) ees ei korista, siis ei ole väiksema(tel) kellegi pealt ka õppida.
Ütleme nii, et see ei ole vanemate laiskus, kui nad lastel oma tuba ise korda teha käsivad. Pigem on see harjutus iseseisvaks eluks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar